"TÕDE JA ÕIGUS" - KOKKUVÕTE

 

A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa

Eesti Riiklik Kirjastus Tallinn 1964 (leheküljed selle väljaande järgi)

I Andrese ja Krõõda teekond Metsakandile. Naabertalud. Lehma soost välja aitamine.

II Madis, Krõõt ja Andres maid üle vaatamas. Madise ja Andrese rammu katsumine (kivid).

III Lauad lävepaku kõrgendamiseks. Maa täis peidus olevaid kive, mis kiire märaga lõhkusid rauapuu. Mindi sulast ja tüdrukut otsima. Krõõt tutvus Aaseme pereeidega, võttis tüdruku, Andres sai alla 20-se sulase. Pearu ja Andres tutvuvad, Andres ja Krõõt keelduvad jooma minekust.

IV (28-35) Perenaine hakkas Pearule järgi minema kui too tuli koju ja sõitis värava lõhki. Pearu hakkas naist abielutruudusetus süüdistama, ähvardas kaevu roojata. Pärast palumist söödi saia, joodi viina. Pearu ei läinud üleaedsete juurde.

V (35-42) Kuuldi, mida Pearu tegi. Andres läks Tagaperele kraavi asjus. Lepiti kokku kraavi tegemine.

VI (42-52) Mindi nelipühade puhul kirikusse. Karja-Eedi tuli tagasi viletsate riiete tõttu. Krõõt lubas saia ja võid. Kirikus käidud, sai Eedi noore mära seljas sõita. Tulid külalised, katsuti rammu.

VII (52.57) Sõnnikuveo talgud, veega kastmine (Mai+Kaarel).

VIII (57-67) Heinatöö. Juss mõtleb järgmisel aastal ära minna, kuid mõtleb ümber. Seletatakse lahti Vargamäe: Oru ja Mäe teke.

IX (67-74) Saak vilets. Varajane lumi. Ree laenamine Pearult. Krõõda tütar.

X (74-85) Tehti puuesemeid, Juss jäi edasi aga Mai läks ära. Pearu lõhkus aia ära ja Krõõt kutsus loomad heleda häälega rukkist välja. Andres jäi sõnakehvaks kuuldes Pearult sõnu Krõõda ilusa hääle kohta.

XI Hein vilets. Tuli vihma, sai heina. Hakati vilja võtma. Uus tüdruk Mari õrritas Jussi (oleks uppunud). Pearu lasi loomi enda maale ning käis kõigiga lepitust palumas.

XII (102-110) Andresel kiire töö – majaehitamine. Pearu saatis sulased appi. Juss ähvardas end puua. Jussi ja Mari plaanid.

XIII (111-120) Kambrid valmis. Sündis tütar. Mari rääkis enda ja Jussi plaanidest.

XIV (121-135) Pearu ehitas kraavile tammi, aga eespere Mart (sulane) lõhkus selle korduvalt ära ja ässitas koera Pearu kallale.

XV (135-144) Eesperes saadi teada Pearu sinikatest. Kohtus käimine. Uue kraavi kaevamine.

XVI (144-156) Eesperes veel üks tütar, aga Maril poeg. Pearu läks uue sulase Jaagupiga kohtusse. Jaagupi sõbrad peksid Pearu läbi. Pearu ähvardas oma eide ära tappa.

XVII (156-171) Talvise metsaveo tee ees aeg. Krõõdal sündis poeg, Maril tütar. Krõõt suri. Matused. Pearu lõõpimine.

XVIII (171-186) Mari eesperes - jutud, Jussi mure. Andres vee ja leiva peale, lõhkine jalg.

XIX Juss lõi noaga Andrese jalga ning poos enese üles. Jussi matused kirikaia taga - ainult Andres laulis koos meestega.

XX (193-204) Pearu tuli jälle andeks paluma, Mari keeldus käe andmisest. Andres võitis Pearut kohtus. Kõrtsikohus - 30 rubla kõrtsile, Pearu pettumus.

XXI (205-211) Andres pakkus tõusnud Marile pudelit ja rääkis Jussi ning kohtu saladuse ära. Mari ja Andres õpetaja juurde.

XXII (212-224) Õpetaja soovib teada, kas hinged puhtad. Pulmad. Laulu-Lullu lorilaul - välja viskamine. Mari leidis aidast laulusõnad ja peitis ära.

XXIII (224-230) Mari ütles, et tööd ei tee teda kurvaks. Andres kuuleb Aaseme Aadult laulu kohta. Andres hakkab rihma andma aga lapsed takistavad. Andres saab laulusõnad ja hävitab need.

XXIV (231-2237) Andres sõimas saunatädi läbi ja saatis ta Madise järgi. Saunatädi sai rihma. Saunatädi arvamus pererahvast. Maril ja Andresel sündis poeg.

XXV (237-252) Eespere laste nimed. Nõrk Indrek sünnitab palju kurvameelsust – ei saa mängida, puhata, magada. Lastel oma Vargamäe. Andrese ja Pearu rahavõistlus kõrtsis. Pearu eit pidi mehele viima kapukad taldriku ja kinnastega.

XXVI (252-266) Vargamäe Andres ehitas uut rehetuba ja rehealust. Maret ja Liisi viivad Joosepile ja Karlale saepuru, koort, liiste aga ainult natukene. Kasuema Mari lubab nende saladust hoida. Poisid mängisid Türki ja Venet. Andres oli hädas uute kividega - tööd pidevalt.

XXVII (266-285) Mari soovib uut lauta, mitte aita. Antsu ristsed ja nendeks valmistumine (loomade tapule kaasnev vaikus, Pearu püksid, Tiidu kõne).

XXVIII (285-303) Vargamäele tuli suur haigus, mis viis paljud lapsed hauda, ka Eespere Mari lapsed. Peale tuisus hullamist suri ka Anni. Maret ja Liisi rääkisid noorematele vanadest headest aegadest (külmaga õue, kõik vaba).

XXIX (303-330) Mari ja Andrese sõnelus Jussi ja surnud laste pärast(303-313). Jaagupi armastus Rosalinda vastu. Esimesel kokkulepitud kohtamisel sai Jaagup peksa. Teda ravis Miina ja Miina sai lapse. Jaagup läks sõjaväkke ning Miina Vargamäelt minema. Patt.

XXX (330-349) Jaagup läks kroonust tervist parandama, üksi jäänud Miina juurde. Mari andis talle toitu kaasa. Tõnu kohtus käimisele olid ka kodused hädad – Pearu naissugu läks sauna, Mari sai hästi palju nüpeldada. Uus sulane Matu (tema koer lasti aastaid tagasi Pearu poolt maha) oli paljude hädade alguseks – Pearu Andrese vastu(kraav, kraavipealne aukus tee, kust Pearu rappa kukkus).

XXXI (349-360) Andres ja Indrek (noorem vend) unistasid Matu aegsest rõõmust, kaskedest allalaskmisest, tempudest. Andres kogu aeg peksis Indrekut. Indrekule ei meeldinud usside piinamine(352-354), vareste-kullide võitlus. Kui Andres Indreku mütsi mulda täis toppis ning ära viskas, sai Indrek vihaseks, saatis Andrest kiviga, kuid pihta sai kartulit võttev Mari(357-358). Andresele see härdus ei meeldinud ning edaspidi lasi ta Indrekul üksinda nokitseda.

XXXII (360-379) Tööd oleks nagu rohkem kui Vargamäele tulles. Andrese-Indreku omavaheline ületrumpamine(367). Andres otsustas noore Andrese tööpoisiks teha. Andres otsib abi piiblist. Maret-Liisi käivad Andrese eest salaja väljas(370-373), abi leidmine lauavirna tagant.

XXXIII (380-401) Indrek püüdis tihti karjas olles kalakesi, otsis linnupesi. Kui kanaarilinnu pesa tühjaks söödi, mõtles Indrek välja, kuidas teada saada, kas see oli Riia Milli. Oli. Milli suri pärast väntsutamist, puremist ja Musta kaevas ta korduvalt hauast üles-poisid põletasid kassi ära.

XXXIV (401-421) Mäe ja Eespere olid seotud vaid tänu lastele (Liisi viis Joosepile katsikute saia). Mindi jõuluõhtul kiriku, 2 hobusega(104). Liine imestas suure kuuse üle. Koju mindi suure kiiru ja Joosepi kelladega. Koju jõudes alles loeti palvet, kuna Andres peksis naabri Valtut tuppa ronimise ja toidu söömise eest. Alles teisel põhjal võis trallitada, mustlast mängida ja kingsepal silmi torgata(417-421).

XXXV (421-442) Kohtuskäimine Pearu koera pärast. Pearu ütles kõrtsis Andresele, et Liisi magatab Joosepit. Andres ei luba Liisil Joosepile minna kui see Oru endale ei võta. Liisi lubab lapse saada, et Joosepiga minna (321-422). Liisi ootab last, Andres laseb ta rukkilõikuselt ära kutsuda ning saadab ta kodust minema. Liisi läheb sauna.

XXXVI (442-468) Liisi tegutseb sauna juures. Andrese Vargamäele tulekust on rohkem kui 20 aastat möödas (Madis oli 40). Madis arvab, et Andrese ja tema isa viha tuli piiblist – ainult neil on õigus(444-452) ja seostab seda ka Vargamäe ja Vihuksega. Liisi ja Joosep käisid kirikuõpetaja juures(456-458). Joosep läks kosja(453-455). Joosepi ja Liisi pulmad (Andres läheb ära). Joosep ja Liisi kolivad ära(465-468). Kui Joosep Pearu käest kaasavara sai, palus ka Andres Liisile hulka asju anda. Liisi läheb nuttes Vargamäelt ära(ei näinud isa).

XXXVII (468-500) Mareti ja meistrimees Sassi(470) pulmad. Indreku õpingud köstri juures. Rätsep Taar jätab vana köstri matusetele minemata, et oma intressi raha veelgi rohkem saada – õmbleb Pearu juures. Indreku raamatute lugemine(475-483). Seda saladust peab Indrek loomade tülide, meeleolud põhjuseks. Mareti laul mustlasviisiga. Indrek saab tänu Millile teada, mis see saladus(südame värin, Liisi-Joosep…) tähendab – armastus (483-493). Andrese - Hundipalu Tiidu kõnelus Indreku haridusest, kool kasvatab hobusevargaid, Pearu sugu tulevik… See paneb Andrese mõtlema (493-500).

XXXVIII (500-523) Indrek lubati minema. Lapsed, kes Vargamäele jäid vanuse järjekorras. Noore Andrese tugevus, lubadus Maalile(500-508). Antsu nahatäis karjas magama jäämise eest, konnade nülgimine(508-513). Kirjutaja, köstri ja Indreku vähipüük, jões kahvade järgi käimine(513-517). Andres mõtleb, kas ka tulevikus võib jõe asemel mets olla(jõest leitud kännud), kas tema ja Tiidu ehitatud sild säilib, kas on mõtet järge puhastada(517-523)

XXXIX (525-554) Andres lõhub viisakalt Pearu tammi ära ning ei ütle, kas kroonust vabanedes tuleb tagasi (523-530). Indrek teatas soovist linnakooli minna, palus laevu( osa raha sai Maielt kirjade kirjutamise eest (531-536). Indrek lahkub, ka Tiit soovib edu (537-543). Andrese ära saatmise pidu. Andres ütles, et ei armasta Vargamäge ning ehk tagasi ei tulegi(543-550). Andres viidud, läheb vana Andres kõrtsist läbi, ta on tüdinenud Pearu vingerpussidest. Andres mõtlev uuesti noore Andrese sõnade üle (öösel) ning uuesti magama minnes näeb, et ka Mari on nutnud.

 

Andres Paas-töötegemisvõimeline, kiire sammuga, ostis Väljamäe (metsakandi), suur kavatseja ja plaanitseja, tugev, Pearust sitkem, umbes 30a, eespere peremees; 20a hiljem(444)

Krõõt - soov hullata, laulda, umbes 20a, ilus hele hääl

Pearu Murakas - kiitleb, et tema pärast läks eelmine peremees, tahab rammu katsuda(17); tulnud Tuhalepast, kõhnavõitu, mitte pikk, üle 30a, valget verd, harv habe lõuaotsas, silmad krussis(26), jooja, riivatu iseloom

Madis-saunamees, popsutas pidevalt piipu, sülitas, pärit Soovälja Vihukselt(446). Peres oli 11 last(450)

Tagapere perenaine-lüheldane matsakas keha, sääred nagu sambad(29), lambasihver

Ämmasoo Villem - Pearust nõrgem, vaikne, ei teinud kurja, armastas rumalat nalja heita, naerda lorilaule jorutada

Mai - matsakas, valge pea, sinised silmad (ja vaiksed)

Mari - eespere tüdruk, kärmas, rõõmus

Rätsep Taar - isamaa-armastus, lüheldane, matsakas…(272-273)

Vargamäelased, hundipalulased, ämmasoolased(360) -Vargamäe kandis elav rahvas

 

Periodiseering: Vargamäe tegelikkus (I-III ptk), 10. aastat hiljem (XXV ptk), 20. aastat hiljem (XXXII ptk), tuleviku ootused (XXXVIII ptk).

 

A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa

TEOSE ANALÜÜS

Teos üllatas mind heas mõttes ning muutis mu suhtumist tolleaegsesse Eesti kirjandusse.
Eelarvamustes olin seni A. H. Tammsaare epopöaromaani "Tõde ja õigus" osasid igavaks ning tüütuks lugeda
pidanud. Tegelikkuses see aga nii ei olnudki ja romaan osutus palju huvitavamaks, kui olin uskunud.
"Tõde ja õigus" 1.osa ilmus 1926.aastal ja kuulub autori varasemasse loominguperioodi, mida
iseloomustab puhtakujuline külarealism. Tammsaare on sündinud aastal 1878 ja surnud 1940 ning "Tõde ja
õigus" on kirjaniku üks tähtsamaid teoseid.
Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude
elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine
ning igas mõttes teineteise ületrumpamine. Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere
Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et
hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab
tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi.
Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning
külakõrts. Kõige mannetumana näidatakse Mäe talu valdusi, kuna need on liigniiskes ja vajavad alguses
tugevat ülestöötamist. Oru talu maad on kuivemad ning ka viljakamad - seepärast tuleb sealsel
peremehel ka maaharimisega hoopis vähem vaeva näha. Kõrtsi on kujutatud külameeste kohtumispaigana,
kus käib iga mees, kell vähegi rahakott seda lubab.
Raamatus toimub tegevustik niisiis kahe naabertalu elanike vahel. Esimeses, Mäe talus sureb perenaine
Krõõt ning Sauna-Juss teeb enesetapu. Jussi naine Mari saab talu uueks perenaiseks ja kasvatab üles
hulga lapsi. Peremees Andres näeb ränka vaeva nii talumaade harimise kui ka naabrimehe krutskitega.
Oru Pearu ei suuda aga leppida Eespere uute elanikega ning tahab kogu Vargamäe oma valdusse saada.
Selle eesmärgi nimel on ta igasugusteks katsumusteks valmis ning kiusab Andrest nii, nagu jaksab.
Viimane aga alla ei anna.
Peategelasi on kaks: Pearu Murakas ja Andres Paas. Viimane on väga töökas, sihikindel ja tugev mees
- ilma nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata.
Andres oskab ka naabrimehe krutskitele samaga vastata, kuid peab tähtsamaks siiski ausust. Oru Pearu
on seevastu kaval, salalik ning samuti visa hingega mees. Rammult jääb ta Andresele alla, kuid
"rehnutti" oskab kohe mitme eest pidada. Vahel tundub küll, et Pearu polegi nii egoistlik, vaid üsna
heatahtlikult nõus vaenlasega ka ära leppima; hiljem selgub aga, et mees ei mõelnudki seda nii
tõsiselt, vaid tegutses nii selleks, et kirikusse minekuks end pattudest puhtaks pesta.
Kõrvaltegelasteks on Krõõt (nõtke, teotahteline, heasüdamlik), Lambasihver (matsakas, leppiv
peksmisega), Juss (töökas ja allaandev), Mari (emalik, töökas, jutukas) ning Mäe ja Oru talu noorem
põlvkond. Mäe Andres muudab veidi oma suhtumist pärast Krõõda surma: ta mõistab, et oli koormanud oma
naist liiga palju ega olnud õieti märganudki viimase pisaraid. Niimoodi mõtleb Andres aga vaid vähest
aega ja uue perenaise ilmudes hakkab kõik taas otsast peale.
Autori sümpaatia näib kuuluvat Jussile, kellele hakkab lugeja tahes-tahtmata kaasa tundma tema
ebaõnne tõttu Mariga ja lõpuks ka enesetapu pärast.
Väljenduslaad on igapäevane, kasutatakse väga palju tollele ajastule iseloomulikku sõnavara, nagu
näiteks "vaert", "lambasihver", "kruav" jne. Üsna palju on kirjeldusi, veidi vähem dialooge. Leidub ka
heli ja häälitsusi märkivaid sõnu,nagu näiteks "vurr", "sorr",
"kotsu", "põssa" jne.Aeg-ajalt käib läbi vihje Piiblile, ühe korra mainitakse ka ajalehte, mis tollal
ilmus.
Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa peetakse tähtsaimaks selle epopöaromaani osadest ning ta kuulub
Eesti kirjandusklassika hulka. Seesugune põhjalik ja huvitav teos on oma au ka täiesti ära teeninud.

 

Andrese plussid:

• Ei käinud nii tihti kõrtsis joomas kui Pearu
• Soovis lastele paremat tulevikku, rabades võimalikult palju tööd
• Suutis andestada (ka Pearule lk. 142)
• Polnud nii kiuslik
• Sai sulastega küllalt hästi läbi
• Sundis Krõõta palju tööd tegema, kui tegelikult hoolis temast väga (lk. 149-150)

 

Miinused:

• Kodus oli (peale Krõõda surma) liialt tõsine õhkkond
• Otsis tõde piiblist, mis muutis teda karmiks

 

 

Pearu plussid:

• Ei võtnud elu nii tõsiselt
• Ei sundinud oma lapsi rasket tööd tegema
• Kodus oli rõõmsam elu kui Eesperes
• Kuigi pidevalt tülitses oli ka üsna leplik (lk.31 all)

 

 

Miinused:

• Tülitses sulastega (nt. Jaagup lk. 137 täitsa all lk.138 ja edasi ka)
• Tihti jõi liialt palju kõrtsis, pärast laamendas kodus (lk.28-31)
• Sõimas oma naist pidevalt, vahel ka peksis (lk.143)

 

 

Andrese Monoloog

 

Võidelda või mitte võidelda – selles seisneb dilemma

Mis oleks üllam – südames taluda

See alandus, mille kaotus tooks,

või, tõstes kilbile elu,

viimne uni vastu võtta? heidelda, võidelda –

muud midagi, sest nõnda pääseteed otsides

kaoks sarvik, põrgu, ja juudas

kes meie üle võimust thavad võtta.

Siis tuleks paradiis, mida igavesti

ihkan! Vabadus...  ELU

Jah elu… Ent mis on ta hind?

 

 

 

 

“Tõde ja õigus”

 

1)Hundipalu Tiit- oli Indreku ristiisa ning talupere mees

Mari- oli Andrese teine naine, kellele ta kinkis ta oma talu.Mari oli väga hoolitsev ja tark.

Taar- oli rätsep, a oli isamaaline ideaal ,kes mõtles ainult raha peale!

Kassioru Jaska- oli rikas talumees, kahjuks ta lapsed said surma.

Lambasihver- niimoodi kutsuti Pearu naist, kes põgenes kodunt!

 

2) A.H.Tammsaare püüab näidata noortele ,kuidas vanasti elati ja millised kombed olid vanal ajal ja samuti tahab see raamat näidata ,et pere on inimesele üks tähtsamaid asju.Ilma pereta on lapsel väga raske üles kasvada!Tänapäeva noortele oleks see väga õpetlik raamat,kuid see on liiga paks.Ma võin seda öelda ,et see raamat pani mind mõtlema oma elu väärtusest!

 

 

Kas Vargamäel puudub õnn

 

     Vargamäel kindlasti ei puudu õnn ,kuid see inimeste suhtumine ellu ,see peletab õnne minema.

     Ma arvan ,et õnn ei saagi halvale inimesele naeratada.Näiteks Krõõt ,ta nägi kõike süngete silmadega.Talle ei meeldinud elada Vargamäel ,kuid ta pidi sellega leppima ,sest tal polnud raha kolimiseks.Kõik teadsid seda,et Pearu oli jonnaka ja kavala iseloomuga ja pealegi ta polnud viisaka. Jumal näeb ja jumal teab! Et õnn pöörduks sinule ,pead sa endasse uskuma ja tõesti armastama oma elu mitte nagu Vargamäel. Andres oli väga töökas ja seega hea põllumees ja talle ikka õnn naeratas vahest. Mina olen selline inimene ,kes ei usu eriti õnne ,ma arvan ,et kui inimene on hea teiste vastu ja tõesti püüab selle nimel ,mida ta tahab saavutada ,siis ta on ka edukas!Sellest võin ma teha järelduse ,et Vargamäel polnud peale Andrese keegi töökas ega ei uskunud endasse.

  Nagu kuulus kirjanik Maeterlinck ütles- “Meile kuulub vaid see õnn ,mida me suudame mõista.” Ma olen samal arvamusel.Õnn naeratab ainult parimatele ja edukamatele ja õnnele ei tohiks kunagi loot

 

 

 

Põlvkondade ja inimtüüpide vahelised erimeelsused.

 

 

            Suhted vanade ja noorte, naabrite ja võõraste vahel on läbi aegade olnud aluseks nii filosoofilistele arutlustele kui ka proosateostele, mis püüavad kirjeldada elu, nii nagu see tegelikult on. Probleemidest eri generatsioonide ja inimtüüpide vahel ei ole saanud ei üle ega ümber ka A.H. Tammsaare oma suurteoses “Tõde ja õigus”. Teoses on Tammsaare paigutanud nii tüübilt kui generatsioonilt erinevad karakterid eestlaste ellu suuri muutusi toonud ajajärku, et leida vastust küsimusele: millised on eri põlvkondade ja inimtüüpide vahelised vastuolud ja erimeelsused ning millest on need tingitud?

            Mõistmaks romaanis käsitletud probleemide olemust tuleb esmalt keskenduda kirjeldatud ajastule ja tollase eestlase mõttemaailmale. Ajastu, mil toimusid “Tõe ja õiguse” I osa sündmused, oli eestlastele keeruline – alguse oli saanud rahvuslik liikumine, kuid samas polnud veel unustatud orjaaeg; läbi raskuste oli võimalik omandada hea haridus, kuid eestlaste seas leidus palju neidki, kes selle väärtust veel endale ei teadvustanud. Viimati mainitud fakt oligi omane tollase talupoja mõttemaailmale, milles esmatähtsaks peeti töökust. Töökus oli teistest omadustest niipalju üle, et see varjutas täielikult harituse, suhtlemisoskuse ja oskuse teha kompromisse. Indiviidi hindamine ainult ühe omaduse järgi oligi peamiseks teguriks, mis tekitas romaanis “Tõde ja õigus” vastuolusid nii erinevate põlvkondade kui inimtüüpide vahel. Näiteks vana Andrese tüli Pearuga ja võõrandumine perekonnast oli suuresti tingitud just sellest, et Andres väärtustas ennast vaid oma töökuse ja Piibli käskude-keeldude põhjal luues seega endale illusiooni oma täiuslikkusest.

            Ülal kirjeldatu on siiski vaid üldine põhjus, millele lisanduvad veel konkreetsed isiksustevahelised probleemid, mida ei saa üldistada kõigile ühelaadsetele karaktertüüpidele. Näiteks lisandub juba eelpoolkirjeldatud probleemile Pearu ja Andrese vahel veel ka asjaolu, et muutusid Andrese tõekspidamised – oma tõe ja õiguse otsingul minetas ta tõe ja keskendus vaid õigusele. Pearu, kes hindas oma naabris eelkõige tema kindlaid tõekspidamisi ja eeldas kindlaid reaktsioone, ei suutnud sellise muutusega leppida ning siit saigi alguse ületamatu lõhe naabrite vahel, kelle varasemaid tülitsemisi võis kuni selle hetkeni pidada suures osas vaid mõttemänguks.

            Erimeelsustes Andrese ja tema perekonna vahel on eelkõige süüdi Andrese veendumus, et hirm tähendab ka armastust. Samuti muutus perekond Andresele piksevardaks, millesse ta sageli maandas oma pettumuse ja raevu, mis tulenes tülist naabriga. Kui siia lisada veel ülemäärane nõudlikkus, ongi koos kõik eeldused õnnetuks pereeluks. Mis puutub laste lahkumisse Vargamäelt, siis oli see vaid loogiline tagajärg, sest nad nägid, milliseks Vargamäe muutis isa, ja ei soovinud endale sama saatust. Seega sai Andres oma unistuste luhtumises süüdistada vaid iseennast.

            Pime usk, kangekaelsus, kitsarinnalisus ja võimetus näha olukordi ning sündmusi kellegi teise vaatevinklist – need on võtmesõnad mõistmaks, miks tülitsevad naabrid ja lõhenevad perekonnad. Süüdi on ühiskond, mis loob stereotüüpe ja eirab isikupära andes sellega perekonnas domineerivale isiksusele, kes enda arvates on juba täiuse saavutanud, vormi kuhu painutada või murda ka teisi perekonnaliikmeid: nii oli see romaanis kirjeldatud ajastul ja stereotüüpide osas pole olukord paranenud ka tänapäeval.

 

 

 

 

 

 

Tammsaare inimkäsitus

 

A. H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” I osas on kujutatud kahte külge. Neist esimene käsitleb inimese võitlust maaga, teine püüab aga jälgida inimloomuse üldist arengut. Tammsaare arvates oli võimalik inimloomuse mitmekülgsust võimalik väljendada ka talupoja-romaani abil. 

 

Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Küll on ta neid lihtsalt aluseks võtnud. Kõiki tegelasi on autor kujutanud väga elutruult. Seejuures muutub romaani peamiste karakterite arengukäik järjest keerukamaks. Ilmneb, et kõigil peategelastel on oma tõde.

 

Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii näiteks on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas, kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista “mis puust” naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks. Tähtis pole enam mitte tõde, vaid lihtsalt võit naabrimehe üle. Oluline pole ka milliste vahenditega võit saavutatakse. Romaanist selgub, et Tammsaare on Andrese ja Pearu vahelist võitlust kujutanud inimeste üksteisevaheliseks võitluseks.

 

Teose ühest peategelasest, Andrest, on loodud pilt kui noorest ja jõukast mehest, kes tuli Vargamäele, et rajada endale ja oma tulevastele lastele kodu. Vargamäele tulles aga ei aimanud ta kõik eesootavaid raskusi, samuti nagu ei tundnud ta veel Pearut. Andres uskus oma jõusse ning ei võtnud Pearut algul tõsiselt. Tulles Vargamäele oli Andres väga lahtine inimene, kuid kui suri Krõõt ja selgus, et Pearu on jonnakuses sama visa kui Andres töös, siis algas tema karmistumine. Andreses oli küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega. Kuid ka Andres tegi vigu, mida ta parandada enam ei osanud – Mari peresse kutsumine. Ta juuris küll välja puu, mille otsa Juss end poos, aga Jussi vari jääb endiselt Vargamäele, kust kaob elurõõm. Kõige selle tulemusena hakkab Andres otsima lohutust piiblist, kuid muutub seejärel veelgi kurjemaks ja enesessetõmbunumaks. Hävitavalt mõjub Andresesse laste põgenemine Vargamäelt.

 

Andrese vastand Pearu on kogu oma elu elanud Vargamäel. Seega on Pearu ilma jäetud loova tegevuse vajadusest – tema isa ehitas üles kogu Tagapere. Oma südames ta polegi nii kuri ja õel, vaid peab oma päevi millegagi täitma, sest muidu oleks elu Vargamäel olnud kohtuvalt igav. Pearu kadestas Andres kohutavalt Krõõda pärast. Peale selle oli tal veel ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Kuid aeg-ajalt esines Pearul ka helgemaid külgi – ta võis siis olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Need omadused avaldusid Pearus kurbade sündmuste juures, eriti siis kui ta veel purjus oli.  Siiski oli Pearul elu kõigepealt mäng, ärplemine ja jõukatsumine. Tema jaoks ei  olnud tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus mitte väärtused omaette, vaid ainult vahendid ärplemiseks. Seega seisneski Pearu elu naabrimehe lakkamatus kiusamises, kõrtsis ärplemises ja kohtus käimisest.

 

Nii nagu olid vastandlikud Pearu ja Andres, on erinevad ka Krõõt ja Mari teineteisest nagu öö ja päev. Samuti nagu teisi tegelasi, kujutas Tammsaare ja Krõõta ja Marit väga inimlike karakteritena. Kuigi Krõõt suri juba romaani esimeses pooles, võrreldakse teda kogu aeg Mariga. Krõõt on nagu headuse ja kannatlikkuse sümbol. Tema südamliku iseloomu ja “heleda jaale” ees rahuneb isegi Pearu. Mari on seevastu aga alistuv ja kohusetruu naine, kes üritab oma kunagist eksimust Jussi vastu teha heaks kannatuste vaikiva talumisega.

 

Kuigi paljud romaani “Tõde ja õigus” tegelased on väga erinevad ja üksteistele vastandlikud, ei ole neid Tammsaare mõelnud mingite stereotüüpide või üldistustena inimsoo suhtes. Selleks on nad arvatavasti liiga avara iseloomuga. Neil on liig palju inimlikke omadusi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tõde, õigus ja kohustused Vargamäel

Vargamäele tulid kõik suurte lootuste ja unistustega, mis tasapisi purunesid või vajusid unustuste hõlma. Millest see tulenes, kas Vargamäe oli tõesti suur koletis, kes inimeste rõõmu ja lootused julmalt endasse imes, andes vastu vaid valu ja kannatusi? Oli Vargamäe neetud, nagu see mitmes kohas raamatuski läbi käis, et ta ei sallinud õnnelikku ja rahulikku elu? Miks ei saanud naabrimehed omavahel korda, vaid pidid kogu aeg protsessima, kellel siis õigus oli ja miks seda tehti? Miks mattis Vargamäe inimesed kohustustesse? Mis sellest oli tõde ja mis vaid ettekujutus?

Andres tuli Vargamäele, täis lootusi ja unistusi. Tema kui suur mees jaksas tööd rügada, aga kas oli õige tuua nääpsuke Krõõt keset soist maad ja lõputuid töid? Samas, ega Andres ju ei sundinud Krõõta tööle, olgugi, et Pearu seisukoht oli natuke teine. Nimelt oleks Krõõt tema kaasa olnud, oleks ta teda kätel kandnud ja hoidnud kui potilille. Krõõt ise siiski oli ju õnnelik, kui ta oli raskustest üle saanud ja õppinud seda kohta ja oma meest armastama. Samas tõesti, ega Andres teda ju vägisi Vargamäele ei toonud, ta oli sellest teadlik ja leppis sellega.

Andres sõitis Vargamäele ja talle hakkasid kohe silma tegemist vajavad tööd. Sama suure innuga ta neid ka alustas, küll oli vaja kiviaeda laduda, küll kraave süvendada, tamme ehitada ja maid kuivendada. Nii kui üks töö sai tehtud, tuli kohe mitu asemele. Krõõtki võttis omad toimetused koheselt käsile. Aga mida edasi, seda suuremaks kasvasid kohustused ja tasapisi hakkas peale alustamise ind vaibuma. Lõpus sai pidevalt näha, kus vanad vaatasid lapsi ja ootasid millal neist abi saab, sest ega neilegi armu antud. Sest kui laps maast madalast töö tegemisega ei harju, ega temast siis õiget tööinimest saa, vaid hoopis hobusevaras. Koos ajaga kasvasid ka kohustused, tegelikult võikski öelda, et Vargamäe teine nimi oleks võinudki olla Kohustused.

Vargamäele tuli Mari, temaga koos tuli ka tükike päikest, mille Krõõt omal ajal oli toonud. Aga koha pilved varjutasid selle peagi. Ka Marist sai koos teistega hall mass, kes enam rõõmustada ega heleda häälega laulda ei mõistnud. Tegelikult see hele lauluhääl läks koos õndsa Krõõdaga, nagu Pearu ütelda armastas. Peale Krõõda minekut tekkiski üks suur sasipundar, kus on raske aru saada, mis on tõde ja kellel õigus. Krõõt läks manalasse peale seda, kui tõi ilmale esimese enda ja Andruse poja. Lapsele oli ema vaja. Marilgi oli just laps olnud ja pooleldi vastutahtmist ta ju lubas perenaisele, et hoolitseb viimase võsukese eestki. Tema enda pere elu saunas vajus soiku, ta võttis lapsed ja täitis Eesperes perenaise rolli. Andruse jaoks oli loomulik, et Mari selle koha täidab ja ta ei tahtnud midagi kuulda sellest, et Mari ära läheb. Mida aga pidi tundma Juss, Mari abikaasa? Küll ta käis ja oli teiste naerualune, käis Marigagi rääkimas, et enam nii ei saa. Naine ikka lubas, et natuke veel ja ma kolin koju tagasi. Seda natukest aga ei jõudnud Juss ära oodata ja ta pani enese käe oma elu külge. Kas selles olid süüdi Andres ja Mari või lihtsalt juhus, kes teab. Tegelikult oli Andresest muidugi väga egoistlik mõelda, et Mari sinna jääb ja talle perenaiseks hakkab. Targem oleks olnud kohe endale uus perenaine ja laste ema otsida. Samas saab öelda, et Andres siiski tundis ennast Jussi surmas süüdi, sest miks muidu oleks ta kõrtsis Pearule kallale läinud, kui see teda nokkis just sellega, et ta lõi Jussilt Mari üle ja nüüd on nad koos. Järelikult oli tõde selles, et Andrus siiski võttis Jussilt Mari, mis ei olnud üldse mitte õige tegu.

Väga suure aja hõlmasid Pearu ja Andrese kohtuprotsessid. Alguses juhtus sellist asja küll harvem, aga siis hakkas asi vedama ega saanud enam pidama. Kui rammuga oli Andres üle, siis Pearu tahtis ka ikkagi milleski parem olla. Samas Pearu trikid olid alatumad ja valelikumad, aga needki õppis Andres tasapisi selgeks. Kindel oli aga see, et kui need kaks jälle kohtu ees olid, siis igav ei olnud kellelgi. Kord sai üks võidu, siis jälle teine, olenemata sellest, kellel siis õigus oli, sest absoluutset tõde ei ole ju olemas. Kuid mille pärast nad siis ikkagi niipalju protsessisid - igavusest, vihast või oli põhjus milleski muus? Kui nüüd teost lõpu osast uurida, siis Pearu avab end ja tuleb välja, et põhjus oli Krõõdas. Pearu oli kade, et temal sellist imelist naist ei olnud nagu Krõõt, vaid oli mingi matsakas. Pearu jaoks oli Krõõt midagi õndsat, lausa pühalikku, ja too oleks väärinud teistsugust kohtlemist, kui seda Andres tegi. Pearu ju isegi ehitas öösel silla, et Krõõt saaks lahkuda Vargamäel üle ilusa silla, mitte üle porimülka. Teine põhjus võis tõesti see olla, et muidu oli igav ja pikalt on naabrid küll ristikivi, peenra või piiri pärast jagelenud. Neile tulid küll juurde teise rukki maha sõitmine, koera maha laskmine, kuid ka väiksemaid jante. Samas tõusis Pearu natuke liiga üles, siis tuli ta jälle paika panna. Andres tegi seda näiteks kord kõrtsis, kus naabrimees tuli oma rahaga kiitlema ja tahtis võrdlema hakata, kellel rohkem on. Andres võttis aga appi kavaluse ja laenas teistelt raha, nii et Pearu tookord pika ninaga jäi. Samas sai ka Andres mitmeid kord nina pihta, kui ta nina liiga püsti ringi käis.

Omavahel ragistasid küll peremehed ja sulased, karjapoisid. Lapsed said aga omavahel hästi läbi. Küll suheldi salaja, näiteks kui Eespere tüdrukud viisid Tagapere poistele laaste ja muud, mida nood tahtsid. Ikka tehti seda salaja, et isa teada ei saaks. Perenaisedki püüdsid vahepeal naabreid lepitada ja maha rahustada, aga asjata. Võiks nagu väita, et Pearul ja Andresel oli eluaegne puberteet. Omavahel siiski suheldi, sest käidi matustel ja muudel üritustel. Samas otsis Pearu abikaasa suures hirmus Mäelt varjupaika, kui Pearu jälle purjus ja vihane oli ning oma naist peksma kippus.

Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis. Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma.

Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada. Tegelikult jättis Andres selle kohustuse rohkem Mari kanda. Mari oli neile kõigile ema, olenemata sellest, et bioloogiliselt ta seda ju tegelikult ei olnud. Mari kaitses neid vahel isa eest, kui seda tarvis oli, hoidis nende saladusi, olgugi, et talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks, isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema.