"SEITSE TEESI DEMOKRAATLIKU SOTSIALISMI KOHTA" GÜNTER GRASS - KOKKUVÕTE (0)

 

Günter Grass "Seitse teesi demokraatliku sotsialismi kohta" - kokkuvõte
Akadeemia 1990 nr 4, lk 718 - 723

Nõukogude Liidu ebademokraatlikku struktuuri on püütud korrigeerida liidu algusaegadest peale. Töölised on tulutult nõudnud baasisotsialismi (ametiühingud jm), ehk siis tegelikult sotsiaaldemokraatiat. Need nõudmised on ketserlikuks kuulutatud Marxile viidates, aga tegelikult ei ole leninism marksismi edasiarendus.

1. Kes püüdleb demokraatliku sotsialismi poole, peab tehtud kogemuste põhjal eitama marksismi ja leninismi võltsi kokkukittimist ja ajaloolisele arengule vastavalt kõnelema leninismist-stalinismist. [leninism ei võrdu marksismiga]

Solþenitsõn saadeti Nõukogude Liidust välja, kuna tõestas, et leninism oma tegevusega tekitas stalinismi.

2. Kes tahab demokraatlikku sotsialismi, ei saa teha koostööd kommunistidega, kellele endistviisi on püha leninlik parteihierarhia, mistõttu on alati võimalik pööre stalinismi poole. [leninistidega ei saa koostööd teha, lähevad stalinistideks kätte]

Kommunistid on lihtsalt pimedad. Lenin võltsis vabadusmeelse sotsialismi teooria ja marksismi autoritaarseks riigikapitalismiks. Nõukogude Liit mõõdab end USA imperiaalsete pretensioonide varal. Reformid surub alla kas riigi- või erakapitalistlik reaktsioon.

3. Kes tahab demokraatlikku sotsialismi, selle jaoks ei tähenda riigikapitalism alternatiivi erakapitalismile, sest mõlemad võimustruktuurid väljuvad demokraatliku kontrolli alt ja eitavad tööliste kaasamääramisõigust, tehes seda küll ideoloogiliselt vastandliku märgi all, ent kui täpselt vaadata, siis ühel sihil: nad ei taha võimu jagada. [riigikapitalism (NL) ja erakapitalism (USA) on ühtemoodi halvad]

4. Kes tahab demokraatlikku sotsialismi, see on salliv oma poliitiliste vastaste suhtes, nõudes küll neiltki tolerantsi, demokraatliku enesemõistmisena; tema eliksiiriks pole vahelduvalt võimul olevad, vaid opositsioonilised parteid. Ühiskond, mis ei luba opositsiooni, takistab alternatiivset mõtlemist ja lõpuks vaesestub vastuoluvaba ja seetõttu ainuvalitseva partei dogmaatilise valitsuse all. [opositsiooni on vaja]

5. Demokraatlik sotsialism defineerib, kontrollib ja konsituteerib end alt ülespoole; sellepärast eitab ta keskkommunismi ülemvõimu. Tema sihiks on sotsiaalselt määratud baasidemokraatia ühiskonna kõigis sfäärides. Pelgalt formaalsest demokraatia mõistest ei saa talle piisata; sest formaalse demokraatia hiilgenumbrid (sõnavabadus, turumajandus) on tõestanud oma küsitavuse ja iseenese kummutanud (on lihtsalt manipuleeritavad).

6. Demokraatlik sotsialism on defineeritud ainult oma algetes. Vajadus teda defineerituna näha suureneb sestpeale kui on ilmnenud mõlema suurriigibloki moraalne pankrot ja poliitilise süsteemi lagu.

7. Demokraatlik sotsialism ei ole dogma. Et ta ei kirjelda lõppsihti ja et eilsed sihid võivad homme pidureiks olla, peab ta end ikka uuesti defineerima. [on paindlik]

Demokraatlikule sotsialismile pole kohane mitte utoopia, vaid teooria ja praktika ühtsus. Rahvastele aastatuhandetevanusele vabaduse ja õigluse ihalusele vastab demokraatia ja sotsialismi süntees.