August Gailiti „Nipernaadi”
Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks.
Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on
üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia
kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: “Kui tuleb talv,
viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust
vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et
kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma.
Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “naistega vabalt ümber
käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju
seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse.
Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et
ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet
vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid
ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja
piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida
ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse
olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et
Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb.
Aga loomulikult – läbikukkumise korral…: “Aga kus siis meie kallis sugulane
on?” Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub
siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale
vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei
teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise
oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende
järgi. Ta seletas: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska
hoida üldse atra peos. Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust
tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma
olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult
nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees,
selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule,
et saada vähekse tubakat ja pitsi viina. /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!”
Teos “Nipernaadi” tervikuna ei ole kindlasti realistlik teos. Igale
juturaamatule omaselt esinesid siin väga kontrastsed tegelased. Enamus neist
oli Nipernaadi kui mõtleva ja arutleva inimese kõrval muidugi täielikud
puupead, kes ei osanud arvatagi, et too madrus-rätsep-muinasteadlane tegelikult
mõnda järjekordset väljamõeldist esitab. Kuid tihti sattusid Nipernaadi teele
ka veidi intelligentsemad persoonid, kes juba jutustajale silma vaadates aru
said, et tegemist on kõige muu kui sellega, millest jutt käib. “Sina? Aga sa
pole ju kalamees ning merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui
sina.” “Head ööd!” ütles Nipernaadi seepeale ning tõmbas ukse enese taga kinni.
Toomas Nipernaadi oli töömees. Kindlasti raske töö mees. Ta tegi oma tööd
kindlasti sama osavalt ja kiirest kui ta mõtles välja oma väga reaalsena
tunduvaid luiskeid. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja
peaaegu igast olukorrast. Kuid oma naise vastu ta ei saanud, tema vastu oli ta
kindlasti aus. Kuid seega ei saanud Nipernaadi oma naist ka nii hästi kohelda,
kui ta kohtles oma nö ohvreid. Neile võis ta ju valetada. “Kuid nüüd oled sa
näinud minu Katarina Jeed, eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ja ta
paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat
vedama.” Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike
loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut
kuni selle ajani, mil ta jälle tõisma hakkas. Või siis jälle seisis ta
mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat, tundmata mingit
ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis
momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla
tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest
seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida
elu tema jaoks pakkus.
ÜKS KATSE SELETADA TEED
Therress
Teid on palju. Neil kõigil on oma iseloom. Nad
algavad ja nad lõpevad. Kuid kus on ne algus ja lõpp, sellele küsimusele ei
oska me alati vastata. Nagu ka küsimustele, millal valmis esimene tee ning
kelle jalg seda teed esimesena puutus?
Teed looklevad, ronivad mäkke, laskuvad alla orgu,
kannavad endal. Teed on kui mõtted. Teed kannavad endas valikuid.
Tee on kui raamat, mida mööda käies me seda loeme,
seda tundma õpime. Tee on kui laul, kui luuletus, mis juhatab meid me teel.
Filmis "Nipernaadi" täidab üht peaosa tee.
See rändaja eluhoone, nagu Ernst Enno oma "Rändaja õhtulaulus"
kirjutab. Peaosalisi on teisigi - Eesti, unistus vabadusest, nimetu tegelikkus.
Tee on nende ühendaja. Heidame pilgu ülal mainit laulu ja püüame kõndida läbi
ühte teed Nipernaadi kõrval, erinevates aegades, erinevates kultuuritüüpides:
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -
Kui tõsta need luuleread nõukogude aega, mil valmis
film, siis omandavad need sõnad, tundub, veel suurema rõhutuse. Eriti: ma
kõnnin hallil lõpmata teel. Eks olnud ju nõukogude aeg hall kesk nurmi
täis valmivat vilja (ehk: samal ajal, kui leidus väljaspool me aheldet
kodumaa piire ka vabadust, kus vaba vaimu nii jõhkral moel alla ei surutud). Ma
kõnnin ja kõnnin otsata teel (ehk: ma ei tea, millal see kõik kord lõpeb,
kas üldse lõpeb). Ju lapsena teesid armastas meel siin on tee mitmuses,
ja laseb aimata, et tee ainsuses on surutis, tee mitmuses vabadus, võimalus
(vabadus) valida mitme tee vahel.
Minu meelest oligi filmis "Nipernaadi" tegu
looga, kus räägiti vabadusest. Seda läbi erinevate tegelaskujude, nii
aimatavate kui ka selgelt välja joonistet ja piiritlet kaudu. Vabadus jaguneb
teatavasti välimiseks ja sisemiseks. Väliselt ei ole me kunagi päris vabad.
Kuid kui tahame, siis suudame seda olla sisemiselt, ka kõige suuremas vaimses
surutises. Nipernaadi kõneles mõlemast vabadusest. Oma teel kohtus ta paljude
inimestega ning jutustas neile muinasjutulisi lugusid. Ta kõneles müütide
keeles, unistuste keeles ja sulatas need argimaailma, argimõisteisse. Ta
kõneles teistsugusest tegelikkusest. Näe, siin sa oled ja selline on su maailm,
kuid näe, seal on maailm hoopis teistsugune, siinsega sarnane! Kas sina ei
soovigi sinna? Sinna, teistsugusesse, palju värvilisemasse ja ilusamasse
maailma? Nipernaadi käis ja äratas inimestes unistusi, ne kujutlusi paremast
maailmast. Rääkis sellest, et kunagi ei tasu maha matta oma unistusi, lootusi.
Ära seda unusta. Ela hästi! Kuid mis on see hästi, sellele jättis ta vastamata.
Sellele peab igaüks ise vastuse leidma.
Kui heita pilk tänapäeva ühiskonda, siis tundub, et
elame samasuguste küsimuste keskel. Peame oma igapäevast võitlust sisemise ja
välimise vabaduse pärast. Mõni on meist uinunud ega teadvusta endale, et iga
päev peame andma oma panuse sellesse, et maailmast ei kaoks vabadus. Sest neid
inimesi on palju, kes meelsasti meie eest otsuseid teeks, ütleks meile, mis on
hea. Mõelgem siinkohal kasvõi riigiaparaadi, süsteemi peale tervikuna. Püha
Ambrosius on öelnud: "Tark inimene on ka orjana vaba, sellest järeldub,
et narr on isegi valitsejana ori". See lause võiks samahästi kuuluda
ka Epiktetosele või Kantile. Epiktetos ütles ka: "Teadmine vabastab,
sest kõrvaldab mõistusvastased hirmud ja ihad iseenesest". Kant sõnas
süsteemi kohta, et see peaks ikka teenima inimesi, mitte, et inimesed oleks
olemas lihtsalt süsteemi heaks ja pärast.
Tee taas jalge all. Lõpmata hallid. Nipernaadi. Ja
taas leiab ta eest oma rütmis elavad inimesed. Ja taas valab ta neisse oma
mõtteid, raputab neid oma argipäeva hallusest üles, kus talle tundub puuduvat
päikesekiir ja vabadus. Kas siis sina ei unistagi sellisest elust, nagu...
tundub ta neile ütlevat. Ei, paljud ei unista. Nad elavad oma elu. Nipernaadi
veab nad oma jutuga kaasa ja nii mõnegi elu muutub. Nii mõnigi õpib unistama ja
vabadust tundma. Nii mõnigi astub nipernaadi teele. Kasvõi ainuüksi
uudishimust, et saada teada, mis on see "teistsugune", millest ta
kõneleb.
Mis on see, mis meid rändama kutsub? Teistsugusus.
Selle kogeda tahtmine. Teistsugune õhk, olustik, maastik, inimene, keel,
igatsus, hommik, loojang, väsimus... See nimetu teistsugusus! See nimetu
igatsus...
Kuid nii nagu Nipernaadigi, nii leiame meiegi enese
seest oma rännakuil äratundmise, et miski on siiski veel tähtsam. Kodu. Ja tee,
mis sinna viib. Kus iganes see siis ka ei asuks.
Toomas
Nipernaadi
A.Gailit tõi
oma suurepärase romaaniga “Toomas Nipernaadi” Eesti kirjandusse uue
tegelaskarakteri, mis on omane romantilisele seiklejale. Teos on omapäraselt
ülesehitatud ning seda on huvitav lugeda. Sama teose põhjal on loodud ka film.
Kuigi tegemist on ühe ja sama teosega, arvan ma, et film ja raamat erinevad teineteisest.
Romaani
keskseks teemaks on Nipernaadi olemus ning tema rännak varakevadest
hilissügiseni läbi mitmesuguste paikade. Filmi vaadates tundus mulle aga, et
peamine tähelepanu ei ole suunatud mitte niivõrd Nipernaadi isiksusele, kuivõrd tema vabaduse
otsinguile. Minu arvates oli filmis kasutatud rohkem sümboleid. Samuti leidub
mõningaid erinevusi ka Nipernaadi tegelaskujus – Tõnu Kark ei vasta raamatus
kirjeldatud tegelasele, kuigi mängib oma osa päris hästi.
Raamatut
lugedes kujutasin ma Toomast ette kui omapärast inimest, kes täienes ja
selgines järk-järgult. Alustas ta ju parvepoisina ning lõpetas intelligentse kirjanikuna. Ta
oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast
olukorrast. Nipernaadis oleks nagu kaks poolt – romantik ja tõsine inimene.
Tema lahutamatu kaaslane oli kannel, mida ta tihti mängis ja igal pool endaga
kaasas kandis.
Igas novellis
leidus tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks teadis ta kauneid sõnu, lõi muinasjutte ja rääkis
rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Kuna ta oskas äratada igatsust millegi
kauni järele, armusid tütarlapsed temasse üsna kiiresti ja lihtsalt. Ta oli
võtnud endale ülesandeks inimeste “unest äratamise” ning nende elude huvitavaks
muutmise. Nipernaadi tõi inimesed välja hallist argipäevast, pani nad unistama,
igatsema, armastama, andis neile jõudu ja lootust.
Filmi vaadates
aga kadus mul selline ettekujutus. Seal nägin ma täiesti tavalist meest. Minu
arvates ei olnud ta filmis nii veetlev, kui raamatus. Kuigi raamatus oli
Nipernaadi samuti keskealine, tundus ta ekraanil hoopis vanem. Ennast
väljendada oskas Toomas küll hästi ning fantaseeris sama palju kui raamatus,
kuid mind jätsid tema jutud pigem ükskõikseks. Mulle jäi Nipernaadist tavalise
ränduri mulje. Eripäraks oli ainult see, et ta oli kirjanik. Filmis oli Nipernaadi
vabaduse kehastuseks, raamatus aga hoopiski muretu vallatleja. Ta kasutas suve
energia kogumiseks, sest talvel saabus tema jaoks vananemine. Toomas oli
elunautija, kes vaimustus loodusest ja inimestest. Ta oskas näha ilu looduses,
oli lapsemeelselt rõõmus metsas lilli vaadates ja linnulaulu kuulates. Filmis
näidati samuti ilusaid loodusvaateid, kuid Nipernaadi ei olnud seal mitte
lapsik ringikeksleja, vaid pigem vaatleja- unistaja.
Mina arvan, et
nii filmis kui ka raamatus oli Nipernaadi suurepärane mees, kes suutis hetkeks
unustada kõik selle, mis momendil tähtis ei olnud ja kohanes kiiresti iga uue
olukorraga. Ta esines tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, aga mitte
mehena, kes ta tegelikult oli. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada
viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus
Nipernaadi filmis ja
raamatus
Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas
Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb
külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal
on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu
alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema
valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma
valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal
üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame.
Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb
”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning
sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast
sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks,
sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks
jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada,
sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa
põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on
kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea
jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu
sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis
peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi
ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi
rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste
südameid oma pillimänguga.
Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta
kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis
oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose
vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt
ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest.
Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis
noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees.
Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju
romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla
ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta
manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda
vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna.
Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll
inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.
Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja
omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam,
tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik,
kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi
mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan,
siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla
sama vallatud kui oli Nipernaadi.
Toomas Nipernaadi
August
Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab
näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid
inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et
teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss,
taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub,
nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile
kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult
kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt
mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks
saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.
Toomas
muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski
hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri
hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast
Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need
piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele
järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on
vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte
elust koos temaga, aga see kõik on vale.
Toomas
ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust.
Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi
purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda
mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see
muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama
hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi
teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida
asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise
ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see,
mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab
nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei
usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused.
Kalju
Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje.
Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist
armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda
tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama
tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb
nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda
teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga
kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil
tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et
siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad
nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima.
Toomas Nipernaadi
Karakteristika
Toomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja
sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest
lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile.
Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist
ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules.
Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab
inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende
igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga
maailma.
Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab,
armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi
kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike
igal õhtul vajub.
Ja inimesed vajuvad taas unne, jätkavad oma rutiinset elu. Ja ei mäleta nad
enam seda hulkurit, kes üritas inimestesse süstida igatsust millegi kauni
järele.
1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani
"Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue
kuju – vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes
lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on
kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani
žüseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni
läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega
Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja
tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub
järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt
küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka
talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent,
kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna
jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka
ta oma rännakul satub, on küllaltki kontrastsed. Ühel pool lüürilise hingega
romantik, kes üle kõige hindab vabadust, helistab kannelt ega oska lugu pidada
maisest varast, teisel pool aga asjalik, sagedasti purutõsine, kokkuhoidlik,
enesest lugupidav ja rikas talupoeg, kes Nipernaadi-taolistesse suhtub
silmnähtava põlastusega. Selle halvakspanu hajutamiseks laseb Nipernaadi käiku
oma fantaasia, oma luiskelood, ja enamasti heade tagajärgedega. Igas novellis
on tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks Nipernaadi leiab kauneid
sõnu, loob muinasjutte ja räägib rikkusest, mis kusagil teda ootamas.
Nipernaadi ei soovi muud, kui panna tütarlaps endasse armuma, ja selle saavutab
ta, sest oskab äratada igatsusi millegi kauni, enneolematu ja igapäevasest
erineva ning parema järele. Nii armub Nipernaadisse rikas peretütar Elo ja
pooltotter karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret. Nipernaadi
kandlekõlistamise vastu jääb kurdiks ainult Anne-Mari. Nipernaadi ei käi oma
rännakuteid ükskõikse vaatlejana, kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema
boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku
väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste
seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust
võimukate karakteritega peremeeste vastu.
Kirjanduslugu läbi stiili
Tunnistagem, et meie kooli kirjanduse
õpikud on käsitluslaadilt ja ülesehituselt üksteisega äravahetamiseni sarnased.
Ikka ühetaoline järgnevus: kirjaniku elulugu ja looming, sekka pisut
ajaloolis-ühiskondlikku tausta. Vaheldust peaks pakkuma Jaanus Vaiksoo
kooliraamat "Gailit ja Nipernaadi" (Koolibri, 1995.) Just nimelt kooliraamat,
sest tegemist pole õpikuga, pigem on see õppematerjali täiendav lugemisvara.
Otseselt viitab raamatu sisule ja laadile pealkiri "Gailit ja
Nipernaadi", lakooniline ja väljendusrikas. Autor ei jutusta Gailiti
eluloost ja loomingust ajalises järgnevuses, vaid toob kõigepealt välja
kirjaniku meelismotiivid ja stiili omapära, seejärel analüüsib Gailiti
tuntuimat romaani "Toomas Nipernaadi", tuginedes lugemismudelite
teooriale. Jaanus Vaiksoo toob välja kuus lugemismudelit, näiteks "Toomas
Nipernaadi" kui autobiograafia, "Toomas Nipernaadi" kui
armastusromaan, "Toomas Nipernaadi" kui arengulugu, ilmselt võiks
neid enamgi leida, kuid levinumaid on analüüsitud. Autor pakub ohtrasti
tekstinäiteid, tema stiil on lihtne ja elegantne, gailitlikult humoorikas.
Pakkudes nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu, võiks "Gailit ja
Nipernaadi" olla iga kirjandushuvilise raamatukogus, kindlasti aga on ta
koht õpetaja lugemislaual. MARGIT ROSS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar