"IDIOOT" FJODOR DOSTOJEVSKI - KOKKUVÕTE

 

Dostojevski - idioodid

 

Nõrkushood, milleks? On need kellelegi kasulikud? Peavad olema, kuid enamasti ei too nad mingit kasu, pigem kahju. Vapustavad sündmused võivad esile kutsuda nõrkushoogusid, mil ei suudeta säilitada kontrolli oma välise mina üle, paljastub sisemine tahe, jõud, mõtted, agressiivsus, millest mul võib-olla aimugi ei ole, ja mis võiks nii mulle kui teistele teadmata jääda. Juhuslikult iseennast avastades tunnen tagasilööke, tunnen, et ei olegi nii tugev, kui arvan end olevat, tunnen, et ei saa iseendaga hakkama. Niisiis seisangi iseendaga silmitsi ja pean kohut, süüdistades ja kaitstes iseennast. Tundub, et teisi inimesi on kergem mõista kui iseennast, kuna pinnapealsus on lihtsam. Lihtsam on siiski analüüsida teiste käitumist, Dostojevski "Idioot", miks leidis romaan just sellise lahenduse, miks ei võinud vürst Mõshkin käituda teisiti.

Vürst Mõshkin saabus Venemaale pärast oma 20-ndaid eluaastaid, seega oli tema isiksus juba kujunenud. Teda oli kasvatanud kasuisa armastuses ja ta erines teistest venelastest oma erakordse headuse poolest. See, et ta langetõve all oli kannatanud, muutis ta tundlikuks ja õrnaks. Ka kaastunne, mõistlikkus ja halemeelsus olid tingitud haigusest, kuna teda oli palju narritud ja solvatud selle pärast.

Juba Shveitsis leidsid aset vahejuhtumid laste, tema ja haige tütarlapse vahel, mis mõjutasid vürsti edasist käekäiku. Mõshkin lahendas olukorra nii, et tüdruk sai õnne tunda enne surma, kuna lapsed olid teda armastama hakanud tänu vürstile ja vürst ise näitas sooje tundeid tüdruku vastu, nii vähemalt näis see teistele. Vürsti nõrkuseks oli liigne headus, kuid oskamatus seejuures end õnnelikuna tunda. Vürsti teeseldud tunded, suudlus, abivalmidus ja austus lasid küll tüdrukul surra õnnelikuna, kuid vürstile said tema nõrkused saatuslikuks.

Jõudnud Venemaale, tutvus ta mitmete tähtsate ja austatud meestega, tänu oma siirusele mingit ohtu temas ei nähtud. Kuulnud lugusid meeste poolt ärakasutatud, liiga tehtud ja õnnetust, hullunud naisest, näinud tema pilti, kohtunud vaid korra, otsustas vürst tema kätt paluda, tõmmates kaela nii mitmegi solvunud meesterahva viha. Abielu soovis ta vaid eesmärgil tund kaasa ja aidata sel naisel uuesti tunda end väärikana, armastusest ei olnud juttugi. Võimalik, et vürst Mõshkin ei olnud leidnud ja ei leidnudki sõnale "armastus" tähendust. Temas eksisteerisid vaid eneseohverdus, haletsus, hoolitsus. Tema mõistis armastust kui vanema-lapse vahelist armastust.

Kolmas naine oli Aglaja, kindral Jepanshini, rikka, austatud, seltskonnas kõrgel positsioonil oleva mehe tütar. Kui suhted olid arenenud juba kaugele, hakkasid vanemad levitama jutte abiellumise kohta. Kui vürst sellest kuulis, oli ta kohmetu, nagu alati armastusest rääkides, ja nõustus abielluma naise otsese küsimuse peale seltskonnas. Kuna Aglaja oli noor ja õrnake, tundis vürst, et võib talle pakkuda seda vanema-lapse armastust. Pidev alandamine oli viinud vürsti nii kaugele, et kord tunnistas ta Aglajale, et ta tunneb ja peab seda õigeks, et teised naeravad ta üle, et keegi ei ole võimeline teda armastama.

Intsident, mis leidis aset Aglaja ja Nastasja Filippovna(hullu naise) vahel, oli otsustav näitaja vürsti nõrkuse haiglases süvenemises üha tugevamaks loomujooneks. Ma arvan, et Aglaja õigusega võttis vürsti kaasa ja läks Natasja Filippovna juurde, et kuulda tema suust öelduna, et jätab neid nüüd rahule. Kaua võib üks naine kannatada, et teda ja tulevast meest pidevalt mõjutab ja häirib teine naine? Nastasja oli aga tark naine ja teadis, et vürst on tal käpa all. Seda tahtis ta ka Aglajale näidata. Nastasja pani vürsti valima tema ja Aglaja vahel. Mõistliku ja aruka mõtlemisega mees oleks läinud oma abikaasa juurde. Vürst oli liiga kaastundlikuks muutunud, nüüd oli ta ka Aglajas pettunud, kelles ta siiani oli näinud hingesugulast. Ta ei uskunud, et Aglaja võib olla nii kalk ja tundetu selle õnnetu naise vastu. Mida enam vürst pettus, seda enam hakkas ta otsima head ja leidma sealt, kus seda polnud, ning seda mõistmatumaks ta muutus.

Ärkamine oli valus. Lükke mõistmisele jõudmiseks andis Nastasja mõrv. Nähes naist surnuna, ei mõjunud see talle väliselt shokeerivalt. Ilma haigushoogudeta ja muu paanikata oli vürst langenud nii suurde masendusse, mis muutis ta pimedaks. Vürsti nõrkus oli võitnud tema kaalutleva mõistuse, ta nägi vaid õnnetut, mitte mõrvarit, kes vajas kaastunnet. Ta ei suutnud enam hukka mõista halba, ta sai aru, et see on vale, mis ta teeb, kuid ei suutnud endas leida tugevust, kindlust, tal puudus tahe olukorda muuta. Neil hetkil oli ta löödud, ta istus Rogožini kõrval, hoidis ja silitas ta pead, lohutas ja nuttis koos temaga.

Nõrkushoog möödus, mõistus selgines ja vürst seisis silmitsi reaalsusega. Mõistmine, mida ta oli teinud ja kuidas käitunud, mõjusid talle nii rängalt, et ta ei suutnud leida teed tagasi iseendasse. Tema mõistus ei aktsepteerinud tema tegusid, ta ei suutnud andestada iseendale. Seega ta murdus vaimselt ja tema psüühika sai jäädavalt kahjustatud.

Ja kokkuvõttes, mis oli selle inimese süü? See, et ta oli oma nõrkuste ohver, see, et ta tahtis head, viis ta hukatusse.

Dostojevski "Idioodi" põhjal