"TÕDE JA ÕIGUS" - KOKKUVÕTE

 

A. H. Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa

Eesti Riiklik Kirjastus Tallinn 1964 (leheküljed selle väljaande järgi)

I Andrese ja Krõõda teekond Metsakandile. Naabertalud. Lehma soost välja aitamine.

II Madis, Krõõt ja Andres maid üle vaatamas. Madise ja Andrese rammu katsumine (kivid).

III Lauad lävepaku kõrgendamiseks. Maa täis peidus olevaid kive, mis kiire märaga lõhkusid rauapuu. Mindi sulast ja tüdrukut otsima. Krõõt tutvus Aaseme pereeidega, võttis tüdruku, Andres sai alla 20-se sulase. Pearu ja Andres tutvuvad, Andres ja Krõõt keelduvad jooma minekust.

IV (28-35) Perenaine hakkas Pearule järgi minema kui too tuli koju ja sõitis värava lõhki. Pearu hakkas naist abielutruudusetus süüdistama, ähvardas kaevu roojata. Pärast palumist söödi saia, joodi viina. Pearu ei läinud üleaedsete juurde.

V (35-42) Kuuldi, mida Pearu tegi. Andres läks Tagaperele kraavi asjus. Lepiti kokku kraavi tegemine.

VI (42-52) Mindi nelipühade puhul kirikusse. Karja-Eedi tuli tagasi viletsate riiete tõttu. Krõõt lubas saia ja võid. Kirikus käidud, sai Eedi noore mära seljas sõita. Tulid külalised, katsuti rammu.

VII (52.57) Sõnnikuveo talgud, veega kastmine (Mai+Kaarel).

VIII (57-67) Heinatöö. Juss mõtleb järgmisel aastal ära minna, kuid mõtleb ümber. Seletatakse lahti Vargamäe: Oru ja Mäe teke.

IX (67-74) Saak vilets. Varajane lumi. Ree laenamine Pearult. Krõõda tütar.

X (74-85) Tehti puuesemeid, Juss jäi edasi aga Mai läks ära. Pearu lõhkus aia ära ja Krõõt kutsus loomad heleda häälega rukkist välja. Andres jäi sõnakehvaks kuuldes Pearult sõnu Krõõda ilusa hääle kohta.

XI Hein vilets. Tuli vihma, sai heina. Hakati vilja võtma. Uus tüdruk Mari õrritas Jussi (oleks uppunud). Pearu lasi loomi enda maale ning käis kõigiga lepitust palumas.

XII (102-110) Andresel kiire töö – majaehitamine. Pearu saatis sulased appi. Juss ähvardas end puua. Jussi ja Mari plaanid.

XIII (111-120) Kambrid valmis. Sündis tütar. Mari rääkis enda ja Jussi plaanidest.

XIV (121-135) Pearu ehitas kraavile tammi, aga eespere Mart (sulane) lõhkus selle korduvalt ära ja ässitas koera Pearu kallale.

XV (135-144) Eesperes saadi teada Pearu sinikatest. Kohtus käimine. Uue kraavi kaevamine.

XVI (144-156) Eesperes veel üks tütar, aga Maril poeg. Pearu läks uue sulase Jaagupiga kohtusse. Jaagupi sõbrad peksid Pearu läbi. Pearu ähvardas oma eide ära tappa.

XVII (156-171) Talvise metsaveo tee ees aeg. Krõõdal sündis poeg, Maril tütar. Krõõt suri. Matused. Pearu lõõpimine.

XVIII (171-186) Mari eesperes - jutud, Jussi mure. Andres vee ja leiva peale, lõhkine jalg.

XIX Juss lõi noaga Andrese jalga ning poos enese üles. Jussi matused kirikaia taga - ainult Andres laulis koos meestega.

XX (193-204) Pearu tuli jälle andeks paluma, Mari keeldus käe andmisest. Andres võitis Pearut kohtus. Kõrtsikohus - 30 rubla kõrtsile, Pearu pettumus.

XXI (205-211) Andres pakkus tõusnud Marile pudelit ja rääkis Jussi ning kohtu saladuse ära. Mari ja Andres õpetaja juurde.

XXII (212-224) Õpetaja soovib teada, kas hinged puhtad. Pulmad. Laulu-Lullu lorilaul - välja viskamine. Mari leidis aidast laulusõnad ja peitis ära.

XXIII (224-230) Mari ütles, et tööd ei tee teda kurvaks. Andres kuuleb Aaseme Aadult laulu kohta. Andres hakkab rihma andma aga lapsed takistavad. Andres saab laulusõnad ja hävitab need.

XXIV (231-2237) Andres sõimas saunatädi läbi ja saatis ta Madise järgi. Saunatädi sai rihma. Saunatädi arvamus pererahvast. Maril ja Andresel sündis poeg.

XXV (237-252) Eespere laste nimed. Nõrk Indrek sünnitab palju kurvameelsust – ei saa mängida, puhata, magada. Lastel oma Vargamäe. Andrese ja Pearu rahavõistlus kõrtsis. Pearu eit pidi mehele viima kapukad taldriku ja kinnastega.

XXVI (252-266) Vargamäe Andres ehitas uut rehetuba ja rehealust. Maret ja Liisi viivad Joosepile ja Karlale saepuru, koort, liiste aga ainult natukene. Kasuema Mari lubab nende saladust hoida. Poisid mängisid Türki ja Venet. Andres oli hädas uute kividega - tööd pidevalt.

XXVII (266-285) Mari soovib uut lauta, mitte aita. Antsu ristsed ja nendeks valmistumine (loomade tapule kaasnev vaikus, Pearu püksid, Tiidu kõne).

XXVIII (285-303) Vargamäele tuli suur haigus, mis viis paljud lapsed hauda, ka Eespere Mari lapsed. Peale tuisus hullamist suri ka Anni. Maret ja Liisi rääkisid noorematele vanadest headest aegadest (külmaga õue, kõik vaba).

XXIX (303-330) Mari ja Andrese sõnelus Jussi ja surnud laste pärast(303-313). Jaagupi armastus Rosalinda vastu. Esimesel kokkulepitud kohtamisel sai Jaagup peksa. Teda ravis Miina ja Miina sai lapse. Jaagup läks sõjaväkke ning Miina Vargamäelt minema. Patt.

XXX (330-349) Jaagup läks kroonust tervist parandama, üksi jäänud Miina juurde. Mari andis talle toitu kaasa. Tõnu kohtus käimisele olid ka kodused hädad – Pearu naissugu läks sauna, Mari sai hästi palju nüpeldada. Uus sulane Matu (tema koer lasti aastaid tagasi Pearu poolt maha) oli paljude hädade alguseks – Pearu Andrese vastu(kraav, kraavipealne aukus tee, kust Pearu rappa kukkus).

XXXI (349-360) Andres ja Indrek (noorem vend) unistasid Matu aegsest rõõmust, kaskedest allalaskmisest, tempudest. Andres kogu aeg peksis Indrekut. Indrekule ei meeldinud usside piinamine(352-354), vareste-kullide võitlus. Kui Andres Indreku mütsi mulda täis toppis ning ära viskas, sai Indrek vihaseks, saatis Andrest kiviga, kuid pihta sai kartulit võttev Mari(357-358). Andresele see härdus ei meeldinud ning edaspidi lasi ta Indrekul üksinda nokitseda.

XXXII (360-379) Tööd oleks nagu rohkem kui Vargamäele tulles. Andrese-Indreku omavaheline ületrumpamine(367). Andres otsustas noore Andrese tööpoisiks teha. Andres otsib abi piiblist. Maret-Liisi käivad Andrese eest salaja väljas(370-373), abi leidmine lauavirna tagant.

XXXIII (380-401) Indrek püüdis tihti karjas olles kalakesi, otsis linnupesi. Kui kanaarilinnu pesa tühjaks söödi, mõtles Indrek välja, kuidas teada saada, kas see oli Riia Milli. Oli. Milli suri pärast väntsutamist, puremist ja Musta kaevas ta korduvalt hauast üles-poisid põletasid kassi ära.

XXXIV (401-421) Mäe ja Eespere olid seotud vaid tänu lastele (Liisi viis Joosepile katsikute saia). Mindi jõuluõhtul kiriku, 2 hobusega(104). Liine imestas suure kuuse üle. Koju mindi suure kiiru ja Joosepi kelladega. Koju jõudes alles loeti palvet, kuna Andres peksis naabri Valtut tuppa ronimise ja toidu söömise eest. Alles teisel põhjal võis trallitada, mustlast mängida ja kingsepal silmi torgata(417-421).

XXXV (421-442) Kohtuskäimine Pearu koera pärast. Pearu ütles kõrtsis Andresele, et Liisi magatab Joosepit. Andres ei luba Liisil Joosepile minna kui see Oru endale ei võta. Liisi lubab lapse saada, et Joosepiga minna (321-422). Liisi ootab last, Andres laseb ta rukkilõikuselt ära kutsuda ning saadab ta kodust minema. Liisi läheb sauna.

XXXVI (442-468) Liisi tegutseb sauna juures. Andrese Vargamäele tulekust on rohkem kui 20 aastat möödas (Madis oli 40). Madis arvab, et Andrese ja tema isa viha tuli piiblist – ainult neil on õigus(444-452) ja seostab seda ka Vargamäe ja Vihuksega. Liisi ja Joosep käisid kirikuõpetaja juures(456-458). Joosep läks kosja(453-455). Joosepi ja Liisi pulmad (Andres läheb ära). Joosep ja Liisi kolivad ära(465-468). Kui Joosep Pearu käest kaasavara sai, palus ka Andres Liisile hulka asju anda. Liisi läheb nuttes Vargamäelt ära(ei näinud isa).

XXXVII (468-500) Mareti ja meistrimees Sassi(470) pulmad. Indreku õpingud köstri juures. Rätsep Taar jätab vana köstri matusetele minemata, et oma intressi raha veelgi rohkem saada – õmbleb Pearu juures. Indreku raamatute lugemine(475-483). Seda saladust peab Indrek loomade tülide, meeleolud põhjuseks. Mareti laul mustlasviisiga. Indrek saab tänu Millile teada, mis see saladus(südame värin, Liisi-Joosep…) tähendab – armastus (483-493). Andrese - Hundipalu Tiidu kõnelus Indreku haridusest, kool kasvatab hobusevargaid, Pearu sugu tulevik… See paneb Andrese mõtlema (493-500).

XXXVIII (500-523) Indrek lubati minema. Lapsed, kes Vargamäele jäid vanuse järjekorras. Noore Andrese tugevus, lubadus Maalile(500-508). Antsu nahatäis karjas magama jäämise eest, konnade nülgimine(508-513). Kirjutaja, köstri ja Indreku vähipüük, jões kahvade järgi käimine(513-517). Andres mõtleb, kas ka tulevikus võib jõe asemel mets olla(jõest leitud kännud), kas tema ja Tiidu ehitatud sild säilib, kas on mõtet järge puhastada(517-523)

XXXIX (525-554) Andres lõhub viisakalt Pearu tammi ära ning ei ütle, kas kroonust vabanedes tuleb tagasi (523-530). Indrek teatas soovist linnakooli minna, palus laevu( osa raha sai Maielt kirjade kirjutamise eest (531-536). Indrek lahkub, ka Tiit soovib edu (537-543). Andrese ära saatmise pidu. Andres ütles, et ei armasta Vargamäge ning ehk tagasi ei tulegi(543-550). Andres viidud, läheb vana Andres kõrtsist läbi, ta on tüdinenud Pearu vingerpussidest. Andres mõtlev uuesti noore Andrese sõnade üle (öösel) ning uuesti magama minnes näeb, et ka Mari on nutnud.

 

Andres Paas-töötegemisvõimeline, kiire sammuga, ostis Väljamäe (metsakandi), suur kavatseja ja plaanitseja, tugev, Pearust sitkem, umbes 30a, eespere peremees; 20a hiljem(444)

Krõõt - soov hullata, laulda, umbes 20a, ilus hele hääl

Pearu Murakas - kiitleb, et tema pärast läks eelmine peremees, tahab rammu katsuda(17); tulnud Tuhalepast, kõhnavõitu, mitte pikk, üle 30a, valget verd, harv habe lõuaotsas, silmad krussis(26), jooja, riivatu iseloom

Madis-saunamees, popsutas pidevalt piipu, sülitas, pärit Soovälja Vihukselt(446). Peres oli 11 last(450)

Tagapere perenaine-lüheldane matsakas keha, sääred nagu sambad(29), lambasihver

Ämmasoo Villem - Pearust nõrgem, vaikne, ei teinud kurja, armastas rumalat nalja heita, naerda lorilaule jorutada

Mai - matsakas, valge pea, sinised silmad (ja vaiksed)

Mari - eespere tüdruk, kärmas, rõõmus

Rätsep Taar - isamaa-armastus, lüheldane, matsakas…(272-273)

Vargamäelased, hundipalulased, ämmasoolased(360) -Vargamäe kandis elav rahvas

 

Periodiseering: Vargamäe tegelikkus (I-III ptk), 10. aastat hiljem (XXV ptk), 20. aastat hiljem (XXXII ptk), tuleviku ootused (XXXVIII ptk).

 

A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa

TEOSE ANALÜÜS

Teos üllatas mind heas mõttes ning muutis mu suhtumist tolleaegsesse Eesti kirjandusse.
Eelarvamustes olin seni A. H. Tammsaare epopöaromaani "Tõde ja õigus" osasid igavaks ning tüütuks lugeda
pidanud. Tegelikkuses see aga nii ei olnudki ja romaan osutus palju huvitavamaks, kui olin uskunud.
"Tõde ja õigus" 1.osa ilmus 1926.aastal ja kuulub autori varasemasse loominguperioodi, mida
iseloomustab puhtakujuline külarealism. Tammsaare on sündinud aastal 1878 ja surnud 1940 ning "Tõde ja
õigus" on kirjaniku üks tähtsamaid teoseid.
Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude
elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine
ning igas mõttes teineteise ületrumpamine. Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere
Andres püüab leida tõde, rassides oma maaga väsimatult ja järjekindlalt, kuid sealjuures tajudes, et
hoolimata pingutustest jääb õigus ikka Tagapere Pearule. Andres mõistab, et võitlus maaga kestab
tegelikult igavesti ning annab heal juhul tulemuseks vaid viigi.
Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 ning tegevuspaikadeks on Vargamäe Oru ja Mäe talu ning
külakõrts. Kõige mannetumana näidatakse Mäe talu valdusi, kuna need on liigniiskes ja vajavad alguses
tugevat ülestöötamist. Oru talu maad on kuivemad ning ka viljakamad - seepärast tuleb sealsel
peremehel ka maaharimisega hoopis vähem vaeva näha. Kõrtsi on kujutatud külameeste kohtumispaigana,
kus käib iga mees, kell vähegi rahakott seda lubab.
Raamatus toimub tegevustik niisiis kahe naabertalu elanike vahel. Esimeses, Mäe talus sureb perenaine
Krõõt ning Sauna-Juss teeb enesetapu. Jussi naine Mari saab talu uueks perenaiseks ja kasvatab üles
hulga lapsi. Peremees Andres näeb ränka vaeva nii talumaade harimise kui ka naabrimehe krutskitega.
Oru Pearu ei suuda aga leppida Eespere uute elanikega ning tahab kogu Vargamäe oma valdusse saada.
Selle eesmärgi nimel on ta igasugusteks katsumusteks valmis ning kiusab Andrest nii, nagu jaksab.
Viimane aga alla ei anna.
Peategelasi on kaks: Pearu Murakas ja Andres Paas. Viimane on väga töökas, sihikindel ja tugev mees
- ilma nende omadusteta poleks ta suutnudki midagi säärasel vesisel ja kivisel maal peale hakata.
Andres oskab ka naabrimehe krutskitele samaga vastata, kuid peab tähtsamaks siiski ausust. Oru Pearu
on seevastu kaval, salalik ning samuti visa hingega mees. Rammult jääb ta Andresele alla, kuid
"rehnutti" oskab kohe mitme eest pidada. Vahel tundub küll, et Pearu polegi nii egoistlik, vaid üsna
heatahtlikult nõus vaenlasega ka ära leppima; hiljem selgub aga, et mees ei mõelnudki seda nii
tõsiselt, vaid tegutses nii selleks, et kirikusse minekuks end pattudest puhtaks pesta.
Kõrvaltegelasteks on Krõõt (nõtke, teotahteline, heasüdamlik), Lambasihver (matsakas, leppiv
peksmisega), Juss (töökas ja allaandev), Mari (emalik, töökas, jutukas) ning Mäe ja Oru talu noorem
põlvkond. Mäe Andres muudab veidi oma suhtumist pärast Krõõda surma: ta mõistab, et oli koormanud oma
naist liiga palju ega olnud õieti märganudki viimase pisaraid. Niimoodi mõtleb Andres aga vaid vähest
aega ja uue perenaise ilmudes hakkab kõik taas otsast peale.
Autori sümpaatia näib kuuluvat Jussile, kellele hakkab lugeja tahes-tahtmata kaasa tundma tema
ebaõnne tõttu Mariga ja lõpuks ka enesetapu pärast.
Väljenduslaad on igapäevane, kasutatakse väga palju tollele ajastule iseloomulikku sõnavara, nagu
näiteks "vaert", "lambasihver", "kruav" jne. Üsna palju on kirjeldusi, veidi vähem dialooge. Leidub ka
heli ja häälitsusi märkivaid sõnu,nagu näiteks "vurr", "sorr",
"kotsu", "põssa" jne.Aeg-ajalt käib läbi vihje Piiblile, ühe korra mainitakse ka ajalehte, mis tollal
ilmus.
Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa peetakse tähtsaimaks selle epopöaromaani osadest ning ta kuulub
Eesti kirjandusklassika hulka. Seesugune põhjalik ja huvitav teos on oma au ka täiesti ära teeninud.

 

Andrese plussid:

• Ei käinud nii tihti kõrtsis joomas kui Pearu
• Soovis lastele paremat tulevikku, rabades võimalikult palju tööd
• Suutis andestada (ka Pearule lk. 142)
• Polnud nii kiuslik
• Sai sulastega küllalt hästi läbi
• Sundis Krõõta palju tööd tegema, kui tegelikult hoolis temast väga (lk. 149-150)

 

Miinused:

• Kodus oli (peale Krõõda surma) liialt tõsine õhkkond
• Otsis tõde piiblist, mis muutis teda karmiks

 

 

Pearu plussid:

• Ei võtnud elu nii tõsiselt
• Ei sundinud oma lapsi rasket tööd tegema
• Kodus oli rõõmsam elu kui Eesperes
• Kuigi pidevalt tülitses oli ka üsna leplik (lk.31 all)

 

 

Miinused:

• Tülitses sulastega (nt. Jaagup lk. 137 täitsa all lk.138 ja edasi ka)
• Tihti jõi liialt palju kõrtsis, pärast laamendas kodus (lk.28-31)
• Sõimas oma naist pidevalt, vahel ka peksis (lk.143)

 

 

Andrese Monoloog

 

Võidelda või mitte võidelda – selles seisneb dilemma

Mis oleks üllam – südames taluda

See alandus, mille kaotus tooks,

või, tõstes kilbile elu,

viimne uni vastu võtta? heidelda, võidelda –

muud midagi, sest nõnda pääseteed otsides

kaoks sarvik, põrgu, ja juudas

kes meie üle võimust thavad võtta.

Siis tuleks paradiis, mida igavesti

ihkan! Vabadus...  ELU

Jah elu… Ent mis on ta hind?

 

 

 

 

“Tõde ja õigus”

 

1)Hundipalu Tiit- oli Indreku ristiisa ning talupere mees

Mari- oli Andrese teine naine, kellele ta kinkis ta oma talu.Mari oli väga hoolitsev ja tark.

Taar- oli rätsep, a oli isamaaline ideaal ,kes mõtles ainult raha peale!

Kassioru Jaska- oli rikas talumees, kahjuks ta lapsed said surma.

Lambasihver- niimoodi kutsuti Pearu naist, kes põgenes kodunt!

 

2) A.H.Tammsaare püüab näidata noortele ,kuidas vanasti elati ja millised kombed olid vanal ajal ja samuti tahab see raamat näidata ,et pere on inimesele üks tähtsamaid asju.Ilma pereta on lapsel väga raske üles kasvada!Tänapäeva noortele oleks see väga õpetlik raamat,kuid see on liiga paks.Ma võin seda öelda ,et see raamat pani mind mõtlema oma elu väärtusest!

 

 

Kas Vargamäel puudub õnn

 

     Vargamäel kindlasti ei puudu õnn ,kuid see inimeste suhtumine ellu ,see peletab õnne minema.

     Ma arvan ,et õnn ei saagi halvale inimesele naeratada.Näiteks Krõõt ,ta nägi kõike süngete silmadega.Talle ei meeldinud elada Vargamäel ,kuid ta pidi sellega leppima ,sest tal polnud raha kolimiseks.Kõik teadsid seda,et Pearu oli jonnaka ja kavala iseloomuga ja pealegi ta polnud viisaka. Jumal näeb ja jumal teab! Et õnn pöörduks sinule ,pead sa endasse uskuma ja tõesti armastama oma elu mitte nagu Vargamäel. Andres oli väga töökas ja seega hea põllumees ja talle ikka õnn naeratas vahest. Mina olen selline inimene ,kes ei usu eriti õnne ,ma arvan ,et kui inimene on hea teiste vastu ja tõesti püüab selle nimel ,mida ta tahab saavutada ,siis ta on ka edukas!Sellest võin ma teha järelduse ,et Vargamäel polnud peale Andrese keegi töökas ega ei uskunud endasse.

  Nagu kuulus kirjanik Maeterlinck ütles- “Meile kuulub vaid see õnn ,mida me suudame mõista.” Ma olen samal arvamusel.Õnn naeratab ainult parimatele ja edukamatele ja õnnele ei tohiks kunagi loot

 

 

 

Põlvkondade ja inimtüüpide vahelised erimeelsused.

 

 

            Suhted vanade ja noorte, naabrite ja võõraste vahel on läbi aegade olnud aluseks nii filosoofilistele arutlustele kui ka proosateostele, mis püüavad kirjeldada elu, nii nagu see tegelikult on. Probleemidest eri generatsioonide ja inimtüüpide vahel ei ole saanud ei üle ega ümber ka A.H. Tammsaare oma suurteoses “Tõde ja õigus”. Teoses on Tammsaare paigutanud nii tüübilt kui generatsioonilt erinevad karakterid eestlaste ellu suuri muutusi toonud ajajärku, et leida vastust küsimusele: millised on eri põlvkondade ja inimtüüpide vahelised vastuolud ja erimeelsused ning millest on need tingitud?

            Mõistmaks romaanis käsitletud probleemide olemust tuleb esmalt keskenduda kirjeldatud ajastule ja tollase eestlase mõttemaailmale. Ajastu, mil toimusid “Tõe ja õiguse” I osa sündmused, oli eestlastele keeruline – alguse oli saanud rahvuslik liikumine, kuid samas polnud veel unustatud orjaaeg; läbi raskuste oli võimalik omandada hea haridus, kuid eestlaste seas leidus palju neidki, kes selle väärtust veel endale ei teadvustanud. Viimati mainitud fakt oligi omane tollase talupoja mõttemaailmale, milles esmatähtsaks peeti töökust. Töökus oli teistest omadustest niipalju üle, et see varjutas täielikult harituse, suhtlemisoskuse ja oskuse teha kompromisse. Indiviidi hindamine ainult ühe omaduse järgi oligi peamiseks teguriks, mis tekitas romaanis “Tõde ja õigus” vastuolusid nii erinevate põlvkondade kui inimtüüpide vahel. Näiteks vana Andrese tüli Pearuga ja võõrandumine perekonnast oli suuresti tingitud just sellest, et Andres väärtustas ennast vaid oma töökuse ja Piibli käskude-keeldude põhjal luues seega endale illusiooni oma täiuslikkusest.

            Ülal kirjeldatu on siiski vaid üldine põhjus, millele lisanduvad veel konkreetsed isiksustevahelised probleemid, mida ei saa üldistada kõigile ühelaadsetele karaktertüüpidele. Näiteks lisandub juba eelpoolkirjeldatud probleemile Pearu ja Andrese vahel veel ka asjaolu, et muutusid Andrese tõekspidamised – oma tõe ja õiguse otsingul minetas ta tõe ja keskendus vaid õigusele. Pearu, kes hindas oma naabris eelkõige tema kindlaid tõekspidamisi ja eeldas kindlaid reaktsioone, ei suutnud sellise muutusega leppida ning siit saigi alguse ületamatu lõhe naabrite vahel, kelle varasemaid tülitsemisi võis kuni selle hetkeni pidada suures osas vaid mõttemänguks.

            Erimeelsustes Andrese ja tema perekonna vahel on eelkõige süüdi Andrese veendumus, et hirm tähendab ka armastust. Samuti muutus perekond Andresele piksevardaks, millesse ta sageli maandas oma pettumuse ja raevu, mis tulenes tülist naabriga. Kui siia lisada veel ülemäärane nõudlikkus, ongi koos kõik eeldused õnnetuks pereeluks. Mis puutub laste lahkumisse Vargamäelt, siis oli see vaid loogiline tagajärg, sest nad nägid, milliseks Vargamäe muutis isa, ja ei soovinud endale sama saatust. Seega sai Andres oma unistuste luhtumises süüdistada vaid iseennast.

            Pime usk, kangekaelsus, kitsarinnalisus ja võimetus näha olukordi ning sündmusi kellegi teise vaatevinklist – need on võtmesõnad mõistmaks, miks tülitsevad naabrid ja lõhenevad perekonnad. Süüdi on ühiskond, mis loob stereotüüpe ja eirab isikupära andes sellega perekonnas domineerivale isiksusele, kes enda arvates on juba täiuse saavutanud, vormi kuhu painutada või murda ka teisi perekonnaliikmeid: nii oli see romaanis kirjeldatud ajastul ja stereotüüpide osas pole olukord paranenud ka tänapäeval.

 

 

 

 

 

 

Tammsaare inimkäsitus

 

A. H. Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” I osas on kujutatud kahte külge. Neist esimene käsitleb inimese võitlust maaga, teine püüab aga jälgida inimloomuse üldist arengut. Tammsaare arvates oli võimalik inimloomuse mitmekülgsust võimalik väljendada ka talupoja-romaani abil. 

 

Teose sündmuspaiga ja selle ümbruskonna on Tammsaare võtnud oma kodukohast. Vaatamata sellele ei ole ta tegelikust elust täielikult kopeerinud ühtegi inimest. Küll on ta neid lihtsalt aluseks võtnud. Kõiki tegelasi on autor kujutanud väga elutruult. Seejuures muutub romaani peamiste karakterite arengukäik järjest keerukamaks. Ilmneb, et kõigil peategelastel on oma tõde.

 

Tammsaare on üritanud luua teosesse vastandlikke ja mitmekülgseid karaktereid. Nii näiteks on täielikud vastandid romaani kaks peategelast, Andres Paas ja Pearu Murakas, kes on Vargamäel naabrimehed. Nende omavahelised tülid on tekitatud peamiselt Pearu poolt, kes üritab mõista “mis puust” naabrimees on. Pearu jaoks on see kõigest mäng, kuid Andres võtab seda algul väga tõsiselt. Siiski muutub see hiljem ka tema jaoks mänguks. Tähtis pole enam mitte tõde, vaid lihtsalt võit naabrimehe üle. Oluline pole ka milliste vahenditega võit saavutatakse. Romaanist selgub, et Tammsaare on Andrese ja Pearu vahelist võitlust kujutanud inimeste üksteisevaheliseks võitluseks.

 

Teose ühest peategelasest, Andrest, on loodud pilt kui noorest ja jõukast mehest, kes tuli Vargamäele, et rajada endale ja oma tulevastele lastele kodu. Vargamäele tulles aga ei aimanud ta kõik eesootavaid raskusi, samuti nagu ei tundnud ta veel Pearut. Andres uskus oma jõusse ning ei võtnud Pearut algul tõsiselt. Tulles Vargamäele oli Andres väga lahtine inimene, kuid kui suri Krõõt ja selgus, et Pearu on jonnakuses sama visa kui Andres töös, siis algas tema karmistumine. Andreses oli küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega. Kuid ka Andres tegi vigu, mida ta parandada enam ei osanud – Mari peresse kutsumine. Ta juuris küll välja puu, mille otsa Juss end poos, aga Jussi vari jääb endiselt Vargamäele, kust kaob elurõõm. Kõige selle tulemusena hakkab Andres otsima lohutust piiblist, kuid muutub seejärel veelgi kurjemaks ja enesessetõmbunumaks. Hävitavalt mõjub Andresesse laste põgenemine Vargamäelt.

 

Andrese vastand Pearu on kogu oma elu elanud Vargamäel. Seega on Pearu ilma jäetud loova tegevuse vajadusest – tema isa ehitas üles kogu Tagapere. Oma südames ta polegi nii kuri ja õel, vaid peab oma päevi millegagi täitma, sest muidu oleks elu Vargamäel olnud kohtuvalt igav. Pearu kadestas Andres kohutavalt Krõõda pärast. Peale selle oli tal veel ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Kuid aeg-ajalt esines Pearul ka helgemaid külgi – ta võis siis olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Need omadused avaldusid Pearus kurbade sündmuste juures, eriti siis kui ta veel purjus oli.  Siiski oli Pearul elu kõigepealt mäng, ärplemine ja jõukatsumine. Tema jaoks ei  olnud tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus mitte väärtused omaette, vaid ainult vahendid ärplemiseks. Seega seisneski Pearu elu naabrimehe lakkamatus kiusamises, kõrtsis ärplemises ja kohtus käimisest.

 

Nii nagu olid vastandlikud Pearu ja Andres, on erinevad ka Krõõt ja Mari teineteisest nagu öö ja päev. Samuti nagu teisi tegelasi, kujutas Tammsaare ja Krõõta ja Marit väga inimlike karakteritena. Kuigi Krõõt suri juba romaani esimeses pooles, võrreldakse teda kogu aeg Mariga. Krõõt on nagu headuse ja kannatlikkuse sümbol. Tema südamliku iseloomu ja “heleda jaale” ees rahuneb isegi Pearu. Mari on seevastu aga alistuv ja kohusetruu naine, kes üritab oma kunagist eksimust Jussi vastu teha heaks kannatuste vaikiva talumisega.

 

Kuigi paljud romaani “Tõde ja õigus” tegelased on väga erinevad ja üksteistele vastandlikud, ei ole neid Tammsaare mõelnud mingite stereotüüpide või üldistustena inimsoo suhtes. Selleks on nad arvatavasti liiga avara iseloomuga. Neil on liig palju inimlikke omadusi.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tõde, õigus ja kohustused Vargamäel

Vargamäele tulid kõik suurte lootuste ja unistustega, mis tasapisi purunesid või vajusid unustuste hõlma. Millest see tulenes, kas Vargamäe oli tõesti suur koletis, kes inimeste rõõmu ja lootused julmalt endasse imes, andes vastu vaid valu ja kannatusi? Oli Vargamäe neetud, nagu see mitmes kohas raamatuski läbi käis, et ta ei sallinud õnnelikku ja rahulikku elu? Miks ei saanud naabrimehed omavahel korda, vaid pidid kogu aeg protsessima, kellel siis õigus oli ja miks seda tehti? Miks mattis Vargamäe inimesed kohustustesse? Mis sellest oli tõde ja mis vaid ettekujutus?

Andres tuli Vargamäele, täis lootusi ja unistusi. Tema kui suur mees jaksas tööd rügada, aga kas oli õige tuua nääpsuke Krõõt keset soist maad ja lõputuid töid? Samas, ega Andres ju ei sundinud Krõõta tööle, olgugi, et Pearu seisukoht oli natuke teine. Nimelt oleks Krõõt tema kaasa olnud, oleks ta teda kätel kandnud ja hoidnud kui potilille. Krõõt ise siiski oli ju õnnelik, kui ta oli raskustest üle saanud ja õppinud seda kohta ja oma meest armastama. Samas tõesti, ega Andres teda ju vägisi Vargamäele ei toonud, ta oli sellest teadlik ja leppis sellega.

Andres sõitis Vargamäele ja talle hakkasid kohe silma tegemist vajavad tööd. Sama suure innuga ta neid ka alustas, küll oli vaja kiviaeda laduda, küll kraave süvendada, tamme ehitada ja maid kuivendada. Nii kui üks töö sai tehtud, tuli kohe mitu asemele. Krõõtki võttis omad toimetused koheselt käsile. Aga mida edasi, seda suuremaks kasvasid kohustused ja tasapisi hakkas peale alustamise ind vaibuma. Lõpus sai pidevalt näha, kus vanad vaatasid lapsi ja ootasid millal neist abi saab, sest ega neilegi armu antud. Sest kui laps maast madalast töö tegemisega ei harju, ega temast siis õiget tööinimest saa, vaid hoopis hobusevaras. Koos ajaga kasvasid ka kohustused, tegelikult võikski öelda, et Vargamäe teine nimi oleks võinudki olla Kohustused.

Vargamäele tuli Mari, temaga koos tuli ka tükike päikest, mille Krõõt omal ajal oli toonud. Aga koha pilved varjutasid selle peagi. Ka Marist sai koos teistega hall mass, kes enam rõõmustada ega heleda häälega laulda ei mõistnud. Tegelikult see hele lauluhääl läks koos õndsa Krõõdaga, nagu Pearu ütelda armastas. Peale Krõõda minekut tekkiski üks suur sasipundar, kus on raske aru saada, mis on tõde ja kellel õigus. Krõõt läks manalasse peale seda, kui tõi ilmale esimese enda ja Andruse poja. Lapsele oli ema vaja. Marilgi oli just laps olnud ja pooleldi vastutahtmist ta ju lubas perenaisele, et hoolitseb viimase võsukese eestki. Tema enda pere elu saunas vajus soiku, ta võttis lapsed ja täitis Eesperes perenaise rolli. Andruse jaoks oli loomulik, et Mari selle koha täidab ja ta ei tahtnud midagi kuulda sellest, et Mari ära läheb. Mida aga pidi tundma Juss, Mari abikaasa? Küll ta käis ja oli teiste naerualune, käis Marigagi rääkimas, et enam nii ei saa. Naine ikka lubas, et natuke veel ja ma kolin koju tagasi. Seda natukest aga ei jõudnud Juss ära oodata ja ta pani enese käe oma elu külge. Kas selles olid süüdi Andres ja Mari või lihtsalt juhus, kes teab. Tegelikult oli Andresest muidugi väga egoistlik mõelda, et Mari sinna jääb ja talle perenaiseks hakkab. Targem oleks olnud kohe endale uus perenaine ja laste ema otsida. Samas saab öelda, et Andres siiski tundis ennast Jussi surmas süüdi, sest miks muidu oleks ta kõrtsis Pearule kallale läinud, kui see teda nokkis just sellega, et ta lõi Jussilt Mari üle ja nüüd on nad koos. Järelikult oli tõde selles, et Andrus siiski võttis Jussilt Mari, mis ei olnud üldse mitte õige tegu.

Väga suure aja hõlmasid Pearu ja Andrese kohtuprotsessid. Alguses juhtus sellist asja küll harvem, aga siis hakkas asi vedama ega saanud enam pidama. Kui rammuga oli Andres üle, siis Pearu tahtis ka ikkagi milleski parem olla. Samas Pearu trikid olid alatumad ja valelikumad, aga needki õppis Andres tasapisi selgeks. Kindel oli aga see, et kui need kaks jälle kohtu ees olid, siis igav ei olnud kellelgi. Kord sai üks võidu, siis jälle teine, olenemata sellest, kellel siis õigus oli, sest absoluutset tõde ei ole ju olemas. Kuid mille pärast nad siis ikkagi niipalju protsessisid - igavusest, vihast või oli põhjus milleski muus? Kui nüüd teost lõpu osast uurida, siis Pearu avab end ja tuleb välja, et põhjus oli Krõõdas. Pearu oli kade, et temal sellist imelist naist ei olnud nagu Krõõt, vaid oli mingi matsakas. Pearu jaoks oli Krõõt midagi õndsat, lausa pühalikku, ja too oleks väärinud teistsugust kohtlemist, kui seda Andres tegi. Pearu ju isegi ehitas öösel silla, et Krõõt saaks lahkuda Vargamäel üle ilusa silla, mitte üle porimülka. Teine põhjus võis tõesti see olla, et muidu oli igav ja pikalt on naabrid küll ristikivi, peenra või piiri pärast jagelenud. Neile tulid küll juurde teise rukki maha sõitmine, koera maha laskmine, kuid ka väiksemaid jante. Samas tõusis Pearu natuke liiga üles, siis tuli ta jälle paika panna. Andres tegi seda näiteks kord kõrtsis, kus naabrimees tuli oma rahaga kiitlema ja tahtis võrdlema hakata, kellel rohkem on. Andres võttis aga appi kavaluse ja laenas teistelt raha, nii et Pearu tookord pika ninaga jäi. Samas sai ka Andres mitmeid kord nina pihta, kui ta nina liiga püsti ringi käis.

Omavahel ragistasid küll peremehed ja sulased, karjapoisid. Lapsed said aga omavahel hästi läbi. Küll suheldi salaja, näiteks kui Eespere tüdrukud viisid Tagapere poistele laaste ja muud, mida nood tahtsid. Ikka tehti seda salaja, et isa teada ei saaks. Perenaisedki püüdsid vahepeal naabreid lepitada ja maha rahustada, aga asjata. Võiks nagu väita, et Pearul ja Andresel oli eluaegne puberteet. Omavahel siiski suheldi, sest käidi matustel ja muudel üritustel. Samas otsis Pearu abikaasa suures hirmus Mäelt varjupaika, kui Pearu jälle purjus ja vihane oli ning oma naist peksma kippus.

Muidugi väga tähtsaks lüliks said kahe pere vahel Liisi ja Joosepi armastus. Andres oli sellele kindlasti vastu, Mari aga pigem salaja aitas noori. Ega vanal Pearulgi selle vastu tegelikult midagi ei olnud, sest siis oleks tulnud tema maile õndsa Krõõda verd koos selle vanima tütre Liisiga. Kuid kas vanematel oli õigus noori ja armunuid keelata? Kaldun arvama, et mitte. Sest tundeid ei saa ju keelata ega käskida. Kuid ega Pearugi saanud alguses oma suurt rõõmu välja näidata, aga tasapisi see siiski paistis. Samas oli tõde see, et Vargamäel poleks need kaks noort oma õnne leidnud, tohutud kohustused maa, kodu ja pere ees oleks nad lämmatanud. Samuti ka painavad minevikumälestused, mida mõlemad unustada tahtsid. Kuid tunded pääsesid võidule ja noored said õiguse olla koos ja olla armastatud. Nad sirutasid tiivad ja läksid laia ilma oma õiget kohta leidma.

Vanemate kohus on oma lapsi kasvatada. Tegelikult jättis Andres selle kohustuse rohkem Mari kanda. Mari oli neile kõigile ema, olenemata sellest, et bioloogiliselt ta seda ju tegelikult ei olnud. Mari kaitses neid vahel isa eest, kui seda tarvis oli, hoidis nende saladusi, olgugi, et talle valetamine ja varjamine ei meeldinud. Mari mõistis lapsi rohkem ja oli neile suuremaks toeks, isa oli rohkem nagu külm ja karske, vahel karm etalon, kelle sõna tuli kuulata ja käsku täita. Pearugi lapsi kasvatas ta naine rohkem, sest enamuse aja Pearu kas kemples naabriga või istus kõrtsis ja viskas kärakat. Saab öelda, et mõlema mehe puhul jäid isakohustused tahaplaanile ja vajaka. Vargamägi imes inimestelt elumahlad välja, õnnelikud olid need,kes sealt pääsesid. Vargamägi oli täis kohustusi, millel ei paistnudki lõppu tulevat. Kindlat tõde ei olegi olemas, tõde on see, mida keegi tõendada parajasti suudab ja õigus sel, kellel rohkem tuttavaid või vara, või lihtsalt parem juhus sai olema.

 

TÕDE JA ÕIGUS - TAMMSAARE - KOKKUVÕTE

 

Töde ja öigus-e esimese osa peatükkide kokkuvöte

I Andrese ja Krõõda teekond Metsakandile. Naabertalud. Lehma soost välja aitamine.

II Madis, Krõõt ja Andres maid üle vaatamas. Madise ja Andrese rammu katsumine (kivid).

III Lauad lävepaku kõrgendamiseks. Maa täis peidus olevaid kive, mis kiire märaga lõhkusid rauapuu. Mindi sulast ja tüdrukut otsima. Krõõt tutvus Aaseme pereeidega, võttis tüdruku, Andres sai alla 20-se sulase. Pearu ja Andres tutvuvad, Andres ja Krõõt keelduvad jooma minekust.

IV (28-35) Perenaine hakkas Pearule järgi minema kui too tuli koju ja sõitis värava lõhki. Pearu hakkas naist abielutruudusetus süüdistama, ähvardas kaevu roojata. Pärast palumist söödi saia, joodi viina. Pearu ei läinud üleaedsete juurde.

V (35-42) Kuuldi, mida Pearu tegi. Andres läks Tagaperele kraavi asjus. Lepiti kokku kraavi tegemine.

VI (42-52) Mindi nelipühade puhul kirikusse. Karja-Eedi tuli tagasi viletsate riiete tõttu. Krõõt lubas saia ja võid. Kirikus käidud, sai Eedi noore mära seljas sõita. Tulid külalised, katsuti rammu.

VII (52.57) Sõnnikuveo talgud, veega kastmine (Mai+Kaarel).

VIII (57-67) Heinatöö. Juss mõtleb järgmisel aastal ära minna, kuid mõtleb ümber. Seletatakse lahti Vargamäe: Oru ja Mäe teke.

IX (67-74) Saak vilets. Varajane lumi. Ree laenamine Pearult. Krõõda tütar.

X (74-85) Tehti puuesemeid, Juss jäi edasi aga Mai läks ära. Pearu lõhkus aia ära ja Krõõt kutsus loomad heleda häälega rukkist välja. Andres jäi sõnakehvaks kuuldes Pearult sõnu Krõõda ilusa hääle kohta.

XI Hein vilets. Tuli vihma, sai heina. Hakati vilja võtma. Uus tüdruk Mari õrritas Jussi (oleks uppunud). Pearu lasi loomi enda maale ning käis kõigiga lepitust palumas.

XII (102-110) Andresel kiire töö – majaehitamine. Pearu saatis sulased appi. Juss ähvardas end puua. Jussi ja Mari plaanid.

XIII (111-120) Kambrid valmis. Sündis tütar. Mari rääkis enda ja Jussi plaanidest.

XIV (121-135) Pearu ehitas kraavile tammi, aga eespere Mart (sulane) lõhkus selle korduvalt ära ja ässitas koera Pearu kallale.

XV (135-144) Eesperes saadi teada Pearu sinikatest. Kohtus käimine. Uue kraavi kaevamine.

XVI (144-156) Eesperes veel üks tütar, aga Maril poeg. Pearu läks uue sulase Jaagupiga kohtusse. Jaagupi sõbrad peksid Pearu läbi. Pearu ähvardas oma eide ära tappa.

XVII (156-171) Talvise metsaveo tee ees aeg. Krõõdal sündis poeg, Maril tütar. Krõõt suri. Matused. Pearu lõõpimine.

XVIII (171-186) Mari eesperes - jutud, Jussi mure. Andres vee ja leiva peale, lõhkine jalg.

XIX Juss lõi noaga Andrese jalga ning poos enese üles. Jussi matused kirikaia taga - ainult Andres laulis koos meestega.

XX (193-204) Pearu tuli jälle andeks paluma, Mari keeldus käe andmisest. Andres võitis Pearut kohtus. Kõrtsikohus - 30 rubla kõrtsile, Pearu pettumus.

XXI (205-211) Andres pakkus tõusnud Marile pudelit ja rääkis Jussi ning kohtu saladuse ära. Mari ja Andres õpetaja juurde.

XXII (212-224) Õpetaja soovib teada, kas hinged puhtad. Pulmad. Laulu-Lullu lorilaul - välja viskamine. Mari leidis aidast laulusõnad ja peitis ära.

XXIII (224-230) Mari ütles, et tööd ei tee teda kurvaks. Andres kuuleb Aaseme Aadult laulu kohta. Andres hakkab rihma andma aga lapsed takistavad. Andres saab laulusõnad ja hävitab need.

XXIV (231-2237) Andres sõimas saunatädi läbi ja saatis ta Madise järgi. Saunatädi sai rihma. Saunatädi arvamus pererahvast. Maril ja Andresel sündis poeg.

XXV (237-252) Eespere laste nimed. Nõrk Indrek sünnitab palju kurvameelsust – ei saa mängida, puhata, magada. Lastel oma Vargamäe. Andrese ja Pearu rahavõistlus kõrtsis. Pearu eit pidi mehele viima kapukad taldriku ja kinnastega.

XXVI (252-266) Vargamäe Andres ehitas uut rehetuba ja rehealust. Maret ja Liisi viivad Joosepile ja Karlale saepuru, koort, liiste aga ainult natukene. Kasuema Mari lubab nende saladust hoida. Poisid mängisid Türki ja Venet. Andres oli hädas uute kividega - tööd pidevalt.

XXVII (266-285) Mari soovib uut lauta, mitte aita. Antsu ristsed ja nendeks valmistumine (loomade tapule kaasnev vaikus, Pearu püksid, Tiidu kõne).

XXVIII (285-303) Vargamäele tuli suur haigus, mis viis paljud lapsed hauda, ka Eespere Mari lapsed. Peale tuisus hullamist suri ka Anni. Maret ja Liisi rääkisid noorematele vanadest headest aegadest (külmaga õue, kõik vaba).

XXIX (303-330) Mari ja Andrese sõnelus Jussi ja surnud laste pärast(303-313). Jaagupi armastus Rosalinda vastu. Esimesel kokkulepitud kohtamisel sai Jaagup peksa. Teda ravis Miina ja Miina sai lapse. Jaagup läks sõjaväkke ning Miina Vargamäelt minema. Patt.

XXX (330-349) Jaagup läks kroonust tervist parandama, üksi jäänud Miina juurde. Mari andis talle toitu kaasa. Tõnu kohtus käimisele olid ka kodused hädad – Pearu naissugu läks sauna, Mari sai hästi palju nüpeldada. Uus sulane Matu (tema koer lasti aastaid tagasi Pearu poolt maha) oli paljude hädade alguseks – Pearu Andrese vastu(kraav, kraavipealne aukus tee, kust Pearu rappa kukkus).

XXXI (349-360) Andres ja Indrek (noorem vend) unistasid Matu aegsest rõõmust, kaskedest allalaskmisest, tempudest. Andres kogu aeg peksis Indrekut. Indrekule ei meeldinud usside piinamine(352-354), vareste-kullide võitlus. Kui Andres Indreku mütsi mulda täis toppis ning ära viskas, sai Indrek vihaseks, saatis Andrest kiviga, kuid pihta sai kartulit võttev Mari(357-358). Andresele see härdus ei meeldinud ning edaspidi lasi ta Indrekul üksinda nokitseda.

XXXII (360-379) Tööd oleks nagu rohkem kui Vargamäele tulles. Andrese-Indreku omavaheline ületrumpamine(367). Andres otsustas noore Andrese tööpoisiks teha. Andres otsib abi piiblist. Maret-Liisi käivad Andrese eest salaja väljas(370-373), abi leidmine lauavirna tagant.

XXXIII (380-401) Indrek püüdis tihti karjas olles kalakesi, otsis linnupesi. Kui kanaarilinnu pesa tühjaks söödi, mõtles Indrek välja, kuidas teada saada, kas see oli Riia Milli. Oli. Milli suri pärast väntsutamist, puremist ja Musta kaevas ta korduvalt hauast üles-poisid põletasid kassi ära.

XXXIV (401-421) Mäe ja Eespere olid seotud vaid tänu lastele (Liisi viis Joosepile katsikute saia). Mindi jõuluõhtul kiriku, 2 hobusega(104). Liine imestas suure kuuse üle. Koju mindi suure kiiru ja Joosepi kelladega. Koju jõudes alles loeti palvet, kuna Andres peksis naabri Valtut tuppa ronimise ja toidu söömise eest. Alles teisel põhjal võis trallitada, mustlast mängida ja kingsepal silmi torgata(417-421).

XXXV (421-442) Kohtuskäimine Pearu koera pärast. Pearu ütles kõrtsis Andresele, et Liisi magatab Joosepit. Andres ei luba Liisil Joosepile minna kui see Oru endale ei võta. Liisi lubab lapse saada, et Joosepiga minna (321-422). Liisi ootab last, Andres laseb ta rukkilõikuselt ära kutsuda ning saadab ta kodust minema. Liisi läheb sauna.

XXXVI (442-468) Liisi tegutseb sauna juures. Andrese Vargamäele tulekust on rohkem kui 20 aastat möödas (Madis oli 40). Madis arvab, et Andrese ja tema isa viha tuli piiblist – ainult neil on õigus(444-452) ja seostab seda ka Vargamäe ja Vihuksega. Liisi ja Joosep käisid kirikuõpetaja juures(456-458). Joosep läks kosja(453-455). Joosepi ja Liisi pulmad (Andres läheb ära). Joosep ja Liisi kolivad ära(465-468). Kui Joosep Pearu käest kaasavara sai, palus ka Andres Liisile hulka asju anda. Liisi läheb nuttes Vargamäelt ära(ei näinud isa).

XXXVII (468-500) Mareti ja meistrimees Sassi(470) pulmad. Indreku õpingud köstri juures. Rätsep Taar jätab vana köstri matusetele minemata, et oma intressi raha veelgi rohkem saada – õmbleb Pearu juures. Indreku raamatute lugemine(475-483). Seda saladust peab Indrek loomade tülide, meeleolud põhjuseks. Mareti laul mustlasviisiga. Indrek saab tänu Millile teada, mis see saladus(südame värin, Liisi-Joosep…) tähendab – armastus (483-493). Andrese - Hundipalu Tiidu kõnelus Indreku haridusest, kool kasvatab hobusevargaid, Pearu sugu tulevik… See paneb Andrese mõtlema (493-500).

XXXVIII (500-523) Indrek lubati minema. Lapsed, kes Vargamäele jäid vanuse järjekorras. Noore Andrese tugevus, lubadus Maalile(500-508). Antsu nahatäis karjas magama jäämise eest, konnade nülgimine(508-513). Kirjutaja, köstri ja Indreku vähipüük, jões kahvade järgi käimine(513-517). Andres mõtleb, kas ka tulevikus võib jõe asemel mets olla(jõest leitud kännud), kas tema ja Tiidu ehitatud sild säilib, kas on mõtet järge puhastada(517-523)

XXXIX (525-554) Andres lõhub viisakalt Pearu tammi ära ning ei ütle, kas kroonust vabanedes tuleb tagasi (523-530). Indrek teatas soovist linnakooli minna, palus laevu( osa raha sai Maielt kirjade kirjutamise eest (531-536). Indrek lahkub, ka Tiit soovib edu (537-543). Andrese ära saatmise pidu. Andres ütles, et ei armasta Vargamäge ning ehk tagasi ei tulegi(543-550). Andres viidud, läheb vana Andres kõrtsist läbi, ta on tüdinenud Pearu vingerpussidest. Andres mõtlev uuesti noore Andrese sõnade üle (öösel) ning uuesti magama minnes näeb, et ka Mari on nutnud.

 

Andres Paas-töötegemisvõimeline, kiire sammuga, ostis Väljamäe (metsakandi), suur kavatseja ja plaanitseja, tugev, Pearust sitkem, umbes 30a, eespere peremees; 20a hiljem(444)

Krõõt - soov hullata, laulda, umbes 20a, ilus hele hääl

Pearu Murakas - kiitleb, et tema pärast läks eelmine peremees, tahab rammu katsuda(17); tulnud Tuhalepast, kõhnavõitu, mitte pikk, üle 30a, valget verd, harv habe lõuaotsas, silmad krussis(26), jooja, riivatu iseloom

Madis-saunamees, popsutas pidevalt piipu, sülitas, pärit Soovälja Vihukselt(446). Peres oli 11 last(450)

Tagapere perenaine-lüheldane matsakas keha, sääred nagu sambad(29), lambasihver

Ämmasoo Villem - Pearust nõrgem, vaikne, ei teinud kurja, armastas rumalat nalja heita, naerda lorilaule jorutada

Mai - matsakas, valge pea, sinised silmad (ja vaiksed)

Mari - eespere tüdruk, kärmas, rõõmus

Rätsep Taar - isamaa-armastus, lüheldane, matsakas…(272-273)

Vargamäelased, hundipalulased, ämmasoolased(360) -Vargamäe kandis elav rahvas

Periodiseering: Vargamäe tegelikkus (I-III ptk), 10. aastat hiljem (XXV ptk), 20. aastat hiljem (XXXII ptk), tuleviku ootused (XXXVIII ptk).

Neljanda osa tegelased

INDREK

Oma tüübilt on Indrek vaatleja ning mõistja. Aga et talle kuulub romaanis niiöelda südametunnistuse hääle roll, peab ta üsna tihti olema ka võitleja ning kohtumõistja. Inimlik ja rahumeelne Indrek ei lase ennast kergesti provotseerida. Sellest teeb aga mõnigi vastasmängija valejärelduse, nagu oleks tema kannatlikkus piiritu. Kannatuse katkedes käitub Indrek ettearvamatult. Ja kui ränk ka ei ole tema reageering, vastaspool on selle ära teeninud, koguni möönab seda ise. Sügava jälje on Indrekusse jätnud ka revolutsioon. Kõige rohkem aga rõhub teda mälestus emast, kellele ta halastusest surmava mürgiannuse andis. Nii nagu tema isa Andres, nii on ka Indrek tõsist tööusku ja püüab seda sisendada ka oma naisele Karinile, kuid asjatult. Teoses ei leia Indrek endale õiget kohta ja teda vaevab tarbetusetunne.

KARIN

Karin on jõuka Vesiroosi ainuke tütar ja ühtlasi ka Indreku naine. Tema saatus kujuneb teoses traagiliseks ning osalt on ta selles ise süüdi. Tema arusaam elust ja armastusest erineb tunduvalt Indreku arusaamast. Tema jaoks on kõige tähtsam käija kohvikutes ja olengutel ning veeta võimalikult palju aega seltskonnas. Mees ja lapsed on tema jaoks teisejärgulised. Seltskonda on Karin väga hästi sisse elanud ja tal on palju tutvusi.

„Tema tuttavate seas leidus diplomaate, poliitikamehi, rahvaasemikke, ühistegelasi, arste, advokaate, saatkonna nõunikke, kõrgemaid ametnikke, ärimehi, pangahärrasid, sõjaväelasi ja isegi endisi peaministreid.“ (lk 69)

Oma põhiolemuselt pole Karin hoopiski halb inimene. Tema rahutu, sügav ja kirglik loomus, mis januneb õnne ja armastuse järele, tema seesmised heitlused iseendaga tõendavad seda. Kusagil hinge sügavuses hõõgub Karinis veel inimliku protesti tuluke seltskonna vastu, kuhu ta ka ise kuulub, ja mõnikord kohvikust lahkumisel tekib temas tundmus, „nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru“ (lk 53), kuid Karinis pole jõudu ega tahtmist välja rabeleda sellest mülkast, kuhu ta üha sügavamale ja sügavamale vajub. (H.Tobias)

Teos algab seltskonnas ühe tuntuma ärimehe Köögertali pankrotiga. See, et Köögertal on pankrotti läinud, ohustab ka teisi ärimehi, kaasa arvatud Karini isa Vesiroosi. Vesiroosi ainukeseks pääseteeks on tema tütar Karin. Ta soovib nimelt Karinile pulmadeks kingitud majale obligatsioone teha, Karin aga keeldub sellest ja ka Indrek ei suuda teda ümber veenda (lisaks näide: lk 38). Nii peabki Vesiroos end mõnel muul viisil jalule upitama, kas siis alkoholi müügiga või mõnel muul ebaseaduslikul viisil.

Teose põhiline sündmustik keerleb aga peamiselt Indreku ja Karini karidele jooksnud abielu ümber, mis viib lõpuks välja Karini traagilise surmani. Juba teose alguses on Karini ja Indreku vahekord pingeline, seda süvendavad aga veelgi Karini kõrvalepõiked advokaat Paraleppa ja üliõpilase Röneega. Abielukriis pole aga mitte ainult Karini süü, vaid suurelt osalt on selle põhjustanud ka Indrek. Varjates ja salates oma naise eest Meleski surmaga seotud sündmusi, lükkab ta Karini üha enam ja enam võõraste meeste käte vahele. Indreku ükskõiksus ja hoolimatus sunnivad Karinit otsima hellust ja hoolt teistelt meestelt. See kõik viib välja traagilise lõpplahenduseni. Indrek tühjendab Karini suunas revolvri – mitte armukadedusest, vaid pimedast vihast oma naise inimliku madaluse üle. Lasud läksid põhiliselt mööda ja kohus karistab Indrekut tingimisi. Kohtusaalist väljudes jookseb Karin Indrekule järele, märkamata lähenevat rongi. Ta saab rongilt surmava löögi. Nüüd on Indreku kord öelda: „Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.“ See on neljanda jao lõpplause.

Teost muudavad värvikamaks ka mitmed seltskondlikud sündmused, näiteks pankrotimeister Köögertali (pidu)söömingud ja joomingud ning Itamite beebi surm. „Tõe ja õiguse „ neljas köide on tulvil tõde kodanliku Eesti tegelikkusest, valitseva klassi ideoloogilisest jõuetusest, tema metsistumisest ja loomastumisest. Kõrge kunstilise meisterlikkusega on Tammsaare selle tõe lugejateni viinud.

 Kodanliku ühiskonna hukkamõistmise ja eitamisega ütles Tammsaare lugejaile, et ainult siis, kui elu saab vabaks klassiühiskonna kiskjalikest, stiihilistest seadustes, on võimalik tõeline, inimlik, mitte aga loomalik õnn.

Satiirilise ja koomilise kõrval on tunda ka teravat traagilist külge nende tõsielu vastuolude puhul, mida Tammsaare kirjeldab. Romaan tekitab niihästi naeru, viha kui ka kurbust. Siin seguneb naljakas ja traagiline süngega nagu eluski. (H.Tobias)

Esimene osa



Andres Paas, umb 30aastane mees oma noore naise Krõõdaga asub elama Vargamäele. Mees on täis ootusärevust, sest kuigi see koht pole kõige parem mida tahta võis ja suhteliselt ebasoodsa koha peal asub see ka, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks ta unistuste kodu ja elutöö.

Krõõt on veidi umbusklik, sest tema isakodu on hoopis teist tüüpi kohas, metsade taga, ta on isegi teistsugune kui kohalikud neiud, aina peenema kondiga ja sihvakam. Ometi, nagu korralik naine kunagi, järgneb ta oma mehele kõikjale, ja ei pea paljuks koos temaga oma päevade lõpuni soises ja raskes kohas tööd rabada.

Eelmine peremees pole koha eest kuigi palju hoolitsenud, karjamaad on vee all ja hooned lohakil. Vargamäe koosneb kahest osast - teine talu asub allpool orus, jõgi on seal lähemal ja maagi parem. Uus naaber Oru Pearu on kange mees, enamuse ajast veedab kõrtsis, saksatoas ja on päris kindel et ka selle Mäe peremehe (Andrese siis) sööb vaevata kohast välja, nagu ta eelmisegagi tegi. Andres kuuleb kyll siit ja sealt, mis mees on Oru Pearu, ometi ei suuda ta uskuda et keegi nii kiuslik olla võiks. Esimene plaan tema meelest oleks kaevata kraav tema maadelt jõkke, et maid veidigi kuivendada ja sellega viljakamaks muuta. Aga kraaviotsa jõkke saamine tähendab selle Pearuga kahasse kaevamist, sest suur osa kraavist oleks tema maa peal, kusjuures kasu saaks sellest kõige rohkem Andres.

See kraav saab esimeseks suureks tüliõunaks Tagapere (Oru) ja Eespere (Mäe) naabrite vahel, Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, mis tähendab seda, et Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest. Orul on liigagi lihtne teisepere maid üle ujutada, kui vaid tahab, selle peale Andres mõtleb aga liiga hilja. Enne kraavi valmissaamist jõuavad naabrid juba mitmeid kordi tülli minna, küll sellepärast et Pearu oma rege laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda nina alla hõõruma hakkab, et teine ta rege kasutab, kyll selle pärast et loomad teise põldu pääsevad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille pärast kembelda. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad kahtlaselt naabri vilja ja muudki sellist. Pearule ei mahu pähe mõte, et suvisel niisama-jõukatsumisel Andres temast laialt ja tema tugevast sulasestki jõu poolest üle oli, järelikult vaja muudmoodi käkki keerata. Kord kuulis Krõõt üksi kodus olles, et naabrimees lõhub aeda, suure kisaga pealegi. Jõudes sinna, laps süles, näeb ta et juba suur tykk aeda on maha lõhutud ja Eespere sead naabri rukkisse lastud. Krõõda rahuliku arupärimise peale ei tõuse Pearu käsi enam aeda lõhkuma, ei oska ta oma hullu tempu kuidagi õigustadagi. Ta on juba valmis ise rukkist sigu välja ajama minema, kuid tema abi ei vajata - Krõõt saab oma hääle varal sead kätte, nii et need vingudes talle järele jooksevad.

Seda, kuidas Mäe Krõõda "hele jaal" sead jooksma pani, tuletab Pearu veel aastate kaupa meelde, ikka purjus peaga ja pikaltlaialt. See motiiv kordub läbi raamatu, viiendas osas muutub see tõestuseks sellest, et Pearu oli salaja Krõõta armunud.

Ühel kevadel kaebab karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja naabrimees kraavile tammi ette teinud, kiusu pärast. Andres küll käib ja riidleb, kuid Pearu ei tee teda kuulmagi. Ja kui Andres kirvega tammile jõuab, et see ise eest lüüa, leiab ta selle juba lõhutuna. Mitmed korrad katkeb nõnda tamm, kuni Oru peremees Mardi seda lõhkumas leiab. Poiss on väle ja ülbe ega kahetse oma tempu karvavõrragi, lõhub aina tammi edasi kui heaks arvab ja Pearut ligiduses näha pole. Mitmed korrad ajab Pearu teda mööda sood taga, kuid poissi kätte et saa, see loobib ees kividega, tagant ründab koer hammastega, nii jääbki enamasti kaotajaks vanamees. Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb. Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi, mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.

Andrese sulasel Jussil pole ka mtte kerge põli, aina kurdab ta, et peremees tööga tappa tahab. Ometi jääb ta ka teiseks aastaks, ja kui lahkub esialgne tüdruk Mai ja tuleb teine, Mari, rõõmsameelne ja lõbus, ei tahagi Juss enam ära minna. Mari muudkui lõõbib Jussi, aina narrib, nii et poiss eriti arugi ei saa, miks ja milleks ta siis õigupoolest seda teeb. Juss võtab asja väga tõsiselt, oma väge tõestades, upub isegi peaaegu - uhkuse tõttu, kuid jonni ka ei jäta. Marigi lõõbib edasi, niikaua kui kord Juss enda poomist üritab. Siis saab asja päris selgeks, Mari jätab oma norimise ja tunnistab ausalt et kui Juss teda tahab, võib pulmad teha küll. Poisil on kyll hea meel, kuid pulmaplaanidest esialgu ei räägi nad kellelegi ja nöörigi kannab ta pükste peal edasi nagu mälestust. Aeg läks, Juss ja Mari asuvad kahekesi Eespere sauna elama ja on päris õnnelikud. Mari sünnitab kaks last, poisi ja tüdruku, viimase samal ajal, kui Krõõt oma neljanda lapse. Krõõda kolm esimest olid tüdrukud - asjaolu, mis kõigile palju pettumust valmistas. Krõõt tunneb end süüdi, Andres on kade naabriperemehe peale, kelle kaks esimest last pojad on.

Ajapikku jääb Krõõt aina nukramaks ja nõrgemaks, sära temast kaob. Neljandat last kandes on ta juba päris vilets, tervis korrast ära ja aina nutt varaks, kui ta kõige vajalikuga hakkama ei saa. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast, naine on nagu üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas, tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..."

Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast Mari lihtsalt ei saa sauna tagasi minna. Armukadedus aina suureneb, kui jõulude ajal (jälle laste pärast) ei saa Mari Jussiga (jala) kirikusse minna, kuid järgmisel päeval, kui Andres teda kaasa kutsub, Mari läheb.

Jussil oli ülemäära kurb seda metsaveerelt piiluda, kui Andres ja Mari pere uhke saaniga kirkusse sõitsid. Mitu korda kutsub Juss Marit perest ära, ikka mõeldes et see on nyyd kyll viimane kord, isegi teadmata mis peale viimast korda tulema pidi. Kord, kui Mari talle selgeks teinud on, et ta siiski muretsema ei peaks, Mari ei taha peresse jääda ega Jussi maha jätta, lükates sellega ümber kõik viimase konksud ja vastuväited; läheb Juss seepeale soosillale Andrest passima, kes pidi kõrtsist koju tulema, paras kilk peas. Juss ei tea isegi, kas ta tõepoolest tahab Andrest tappa või ei, toime ta sellega ei saa, enne tuleb hirm peale.

Jalga ta mehele pussiga virutab küll, kuid vastupanu leides ehmub nii et pussi minema viskab ja metsa jookseb. Andres ei räägi kellelegi, mis tegelikult juhtus, alles tükk aega hiljem saab Mari teada, et see ikkagi pole kukkumisest, see jalahaav mis oleks nagu pussiga löödud. Soosillalt jookseb Juss sauna taha ja poob end kuuse otsa üles. Seda ei osanud elavatest keegi arvata, kära on rohkemgi kui tarvis. Eesotsas keelekandjast saunatädi, kogu küla keelepeksjate ja Mari endaga, süüdistavad kõik Mari ja Andrestki. Jussi surm ripub kogu ülejäänud elu nagu kurbuse ja süütunde vari Mari kohal, rusudes ja surudes ta samuti nukraks nagu oli Krõõtki olnud Vargamäe perenaisena.

Järgenvat nuhtlust - kariloomade ja isegi laste surma koledasse nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on.

Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada.

Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks omad viisid tekkinud, mille kinnituseks ta aina rohkem Piiblist kaitset otsib, nii et ta pikapeale aina suuremaks tõsiusklikuks sai.

Tol ajal on peres 7 last:Liisi, Maret, Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku, Kata (Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Lasteepideemias, millest ei jää puutumata ükski sealtkandi pere, surevad kõigepealt Juku ja Kata, siis väike Anni. Matuseid ei vaevuta suureks puhuma, sest sel ajal on juba igas majas uued surnud ja ega oma laste matmise kõrvalt keegi matusele tullagi ei saa. See tegi Andrese aina kibestunumaks, Krõõda surm oli olnud vaid algus. Sealt algab ka Andrese suur viha Jussi mälestuse vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee.

Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits, et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.

Järgmine sulane oli kuulus Matu, kes ka suuremana Pearuga arveid klaarib ja enne minekutki (laia ilma õnne otsima muidugi) veel talle vingerpussi mängib-->Pearu tükkis hobusega mutta kinni sõidutades. Pearu oli soosilda aina mudasemaks "parandanud”, et aga teistel võimalikult ebamugav oleks, Matu siis teeb soosilda ainult veidi veelgi pehmemaks.

Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas, kuigi nad omavahel läbi ei saa. Esimene tahab muudkui rähelda ja jõudu proovida, teine unistada. Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud) kiviga vastu külge. Seegi jääb korduma läbi teose nagu süütunde sümbol.

Peretütred Liisi ja Maret saavad aina vanemaks, jooksevad mööda simmaneid ja suhtlevad salaja Oru vanemate poiste, Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda. Sellega ei või isasüda kuidagi leppida. Siis jääb Liisi rasedaks, meelega, ja kolib kodust sauna, kuni Joosepiga seaduslikult laulatatud saab. Siis asuvad nad kahekesi Joosepi onu juurde elama. Andres sellega siiski kuidagi lepib, arvatavasti, sest tütart kaasavarast ilma ta ei jäta. Maretit ei hakka ta pikalt keelamagi, kui too lihtsale tislerile mehele minna tahab, kindlameelsusega isa veendes. Suurim hoop Andresele on kõnelus noore Andresega, teda kroonu rongi peale saates - tuli välja et nii kindlaks peetud Andrese Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on hoopis kahtluse all, noormees näeks heameelega maailma ja elaks oma elu võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest. Nii nagu lõppeks ka paremad ajad Vargamäel. Indrek tunneb seda kõige selgemini.

 

 

Neljas osa



Neljas osa käsitleb Indreku perekonnaelu kümmekond aastat pärast Kariniga abiellumist, 1920-ndate majanduskriisi aegses Tallinnas. Karin on kaupmehe Vesiroosi (natuke tuttav tegelane eelmisest osast, kodanlane) tütar, peen seltskonnapreili, kellele moega kaasaskäimine ja enda vormishoidmine tähendab kõike. Karini nimel on maja, tema on see kes liigub seltskonnas pärast seda kui Indrek enam ei viitsi nende mandunud inimestega seal jamada (Tammsaare kritiseerib tugevalt tollase kodanluse eluviisi ja mõttelaiskust), Karin on iseseisev naine, nagu Indrek ütleb. See tähendab, et Karin püüab olla iseseisev, aga see ei rahulda teda eriti. Ta on harjunud mehe (meeste) juures oma tahtmist saama, nutu või sundimisega, ükskõik kuidas. Probleem on aga selles, et Karin tahab olla ühtaegu iseseisev ja õnnelikus abielus, aga neid kahte asja ei ole eriti võimalik ühendada. Kõige rohkem ajab Karinit närvi see, kui Indrek samamoodi ei ärritu kui tema. See teeb teda iga tüli ajal aina tigedamaks, kuni asi lõpeb Karini nutu ja lõppematute mehesüüdistustega. Ja nad tülitsevad tihti, alguse võib saada tavalisest jutuajamisestki. Kunagi alguses olid nad vägagi õnnelikud. Allamäge minek algas pärast poja surma, ellu jäid kaks tütart, kuid neist Karin ei hooli kuigivõrd ja Indrekutki nad segavad. Nii tegelebki lastega kõige rohkem teenija Tiina (see on tegelikult sama väike laps, kellega Indrek tutvunud on juba koolipõlves, kui Tiina oli väike jalutu tüdruk. Kuidagi Indreku mõjul saab Tiina jalgele. Vist oli isegi mingi selline asi, et Indrek lubas ta naiseks võtta kui Tiina suureks saab. Tolleks ajaks aga Indrek teda enam ei tunne, ei mäleta). Tiina mäletab küll ja unistab omaette vaikselt Indrekust. Aga ta ei tee midagi, et mees endale saada (mitte enne viiendat osa igatahes).

Pärast poja surma püüdavad Karin ja Indrek mõtteid aktiivse seltsieluga kõrvale viia, kuid mees tüdineb sellest ruttu. Õigupoolest tunneb ta enda elu suht nõmedana, sest ta elab nagu mingit kodanlane. Karin aga ei saa oma seltskonnast loobuda, kuigi tegemist on rohkem poosiga: tegelikult ta ei tunne hingesugulust nende inimestega, talle on tähtis enda uhkus. Autor on kujutanud seltskonnadaame ja mehigi tühiste ja mõttetute inimestena, rahvarämpsuna, kelle hulgas valitseb ühtlane eneseupitamine arulagedusega käsikäes. Seda tunneb Karingi, kui ta mõnikord kohvikust tulles tunneb end olevat käinud läbi solgitoru. Ometi ei luba ta endal loobuda sinna minemast, talle on liiast tähtis enda isik ja selle kajastus teise silmades, talle on vaja tunnet, et teda hinnatakse ja seda loodab ta leida seltskonnast.

Probleemid suurenevad, kui Karini isa jääb pankrotti: sõber ärimees Köögertal teeb ta paljaks. Ometi ei pälvi Köögertal kõigilt, kaasaarvatud Vesiroos ise, muud kui imetlust. Pärast isa pankrotti hakkab Karin oma positsiooni kaotama ja see ajab ta paanikasse. Selleks, et võimalikult seda säilitada, leiab ta, et peab tingimata pääsema Köögertalide juurde peole (kuigi keegi teda kutsuda ei kavatse). Nii müüb naine end maha advokaat härra seelikukütt Paralepale, tuues teistele vabanduseks äriasjad, rahaasjad jne. Vahepeal kuuleb Indrek kadestava vaese kolleegi käest sellest kuidas terve linn teab tema naise suudlemisest Paralepaga taksos. Rääkija saab vastu lõugu, Indrek pinnu südamesse. Sest kuigi Karin on veidi süüdi Indreku mandumises (revolutsionäärist saab täissöönud koolipapa, osa klassist, kelle vastu ise kunagi võitles, kes ei tee rasket tööd ja sööb siis kui teised on näljas jne... ja tunneb end kõige selle keskel kurvalt kasutuna) ja kuigi naine teeb ta elust põrgu tülide ja ähvarduste ja muu taolisega, armastab mees teda sellest hoolimata. Või siis seda Karinit, keda ta arvab tundvat, seda, kes end vaid haruharva näitab, kuid on siiski olemas. Sellepärast ongi Indrekul Kariniga nii raske. Püüdes mitte lasta naisel end hulluks ajada ja samas ise ellu jääda, ei ole Indrek Karinile piisavalt mehe eest (arusaamatused, unustamine, tülid...). Tegelikult peaks Indrek Karini põlvele võtma ja vitsaga korralikult läbi nuhtlema - see oleks naisele tõeliselt meeldinud (ei, mitte maso aga ta vajas paikapanemist nagu väike laps). Nii seisabki Karin korralikult Paralepa juures, kuigi alguses pidas toda ainult naljanumbriks. Kuid kui tuleb välja et Paralepp Karini raha investeerinudki pole, vaid maksnud talle olematuid intresse oma taskust, ei taha Karin tast enam midagi kuulda, mehe tagantjärgi saadetud raha annetab tolle nime all bordellile. Mõningase arupidamise järel räägib Karin Indrekule kõik ausalt ära, mida viimane tegelikult ei taha.

Järgmiseks enesehinnangutõstjaks valib Karin Köögertali naise (peenutseva, kunstivõhikust kunstitoetaja) lemmikpoisi, laulja Rönee, kelle tegelik nimi on hoopis Rein. :) Tegelikult ei huvita teda see kogenematu poisike, talle on lihtsalt vaja “köögertalimutile” veidi ülalt alla vaadata. Kuid kui Karin poissi kasutab ainult enda hästi tundmiseks, on mehehakatis tõsiselt armunud. Köögertali juubelil (paras orgia kus vanamees ise hakkab lõpuks märatsema ja lõhub klaveri ära) läheb Paralepp Röneele kallale ja teenib sellega Karini silmi hunniku plusspunkte (romantiline, ah?) asi lõpeb Paralepaga haiglas ja Röneega, kes rahul oma üleolekuga.

Indrek teab küll, et naine teda jälle petab - Karinil tekkinud on mingi haiglane aususe nõue. (ta vihastab parandamatult mehe peale kui too talle tema revolutsiooniaegse sõbra nende pööningul ööbimisest ei räägi ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada.

Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. (Voorimehele müüa/anda või midagi) Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist. Indrek võtab revolvri ja tahab sellega otseteed välja jalutada, sõnagi ütlemata.Karin tänitab: “Keda sa n ü ü d tapma lähed?” ? ja saab kuuli. Kõlab lahedalt, ah? Tegelikult tulistab Indrek viis korda ja Karin jääb ikkagi ellu, veetes vaid mõne aja haiglas. (see nüüd oli viide sellele, et Indrek rääkis Karinile oma ema surmast lähemalt).

Kohtus selgitab Indrek ausalt, mis pani teda naist tulistama (avaldades seega oma suurima/koledaima saladuse avalikkusele; ja tunneb isegi kergendust... mingi lunastuseteema tekib) ja arvestades, et ta tulistas nii palju ja ei tapnud (segi järelikult) ei saanud teda eriti süüdistada. Ajutine hullumeelsus või midagi. Indrek (tema üllatuseks) mõistetakse õigeks. Kohtust lahkudes jookseb Karin talle järele, arvates et purunenud suhet saab veel kuidagi parandada. Indrek jalutab üle tee ära. Karin tormab talle järele ja ei märka lähenevat trammi. See tapab ta ühe hetkega. Indrek mõistab, et naine siiski armastab teda .

 

AUGUST GAILITI "NIPERNAADI" - KOKKUVÕTE (33)

August Gailiti  „Nipernaadi”

 

Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine. Ta ütles: “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “naistega vabalt ümber käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga loomulikult – läbikukkumise korral…: “Aga kus siis meie kallis sugulane on?” Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende järgi. Ta seletas: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos. Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees, selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina. /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!” Teos “Nipernaadi” tervikuna ei ole kindlasti realistlik teos. Igale juturaamatule omaselt esinesid siin väga kontrastsed tegelased. Enamus neist oli Nipernaadi kui mõtleva ja arutleva inimese kõrval muidugi täielikud puupead, kes ei osanud arvatagi, et too madrus-rätsep-muinasteadlane tegelikult mõnda järjekordset väljamõeldist esitab. Kuid tihti sattusid Nipernaadi teele ka veidi intelligentsemad persoonid, kes juba jutustajale silma vaadates aru said, et tegemist on kõige muu kui sellega, millest jutt käib. “Sina? Aga sa pole ju kalamees ning merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.” “Head ööd!” ütles Nipernaadi seepeale ning tõmbas ukse enese taga kinni. Toomas Nipernaadi oli töömees. Kindlasti raske töö mees. Ta tegi oma tööd kindlasti sama osavalt ja kiirest kui ta mõtles välja oma väga reaalsena tunduvaid luiskeid. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Kuid oma naise vastu ta ei saanud, tema vastu oli ta kindlasti aus. Kuid seega ei saanud Nipernaadi oma naist ka nii hästi kohelda, kui ta kohtles oma nö ohvreid. Neile võis ta ju valetada. “Kuid nüüd oled sa näinud minu Katarina Jeed, eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ja ta paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat vedama.” Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut kuni selle ajani, mil ta jälle tõisma hakkas. Või siis jälle seisis ta mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat, tundmata mingit ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus.

 

 

 

 

 

 

ÜKS KATSE SELETADA TEED

Therress

Teid on palju. Neil kõigil on oma iseloom. Nad algavad ja nad lõpevad. Kuid kus on ne algus ja lõpp, sellele küsimusele ei oska me alati vastata. Nagu ka küsimustele, millal valmis esimene tee ning kelle jalg seda teed esimesena puutus?

Teed looklevad, ronivad mäkke, laskuvad alla orgu, kannavad endal. Teed on kui mõtted. Teed kannavad endas valikuid.

Tee on kui raamat, mida mööda käies me seda loeme, seda tundma õpime. Tee on kui laul, kui luuletus, mis juhatab meid me teel.

Filmis "Nipernaadi" täidab üht peaosa tee. See rändaja eluhoone, nagu Ernst Enno oma "Rändaja õhtulaulus" kirjutab. Peaosalisi on teisigi - Eesti, unistus vabadusest, nimetu tegelikkus. Tee on nende ühendaja. Heidame pilgu ülal mainit laulu ja püüame kõndida läbi ühte teed Nipernaadi kõrval, erinevates aegades, erinevates kultuuritüüpides:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -

Kui tõsta need luuleread nõukogude aega, mil valmis film, siis omandavad need sõnad, tundub, veel suurema rõhutuse. Eriti: ma kõnnin hallil lõpmata teel. Eks olnud ju nõukogude aeg hall kesk nurmi täis valmivat vilja (ehk: samal ajal, kui leidus väljaspool me aheldet kodumaa piire ka vabadust, kus vaba vaimu nii jõhkral moel alla ei surutud). Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel (ehk: ma ei tea, millal see kõik kord lõpeb, kas üldse lõpeb). Ju lapsena teesid armastas meel siin on tee mitmuses, ja laseb aimata, et tee ainsuses on surutis, tee mitmuses vabadus, võimalus (vabadus) valida mitme tee vahel.

Minu meelest oligi filmis "Nipernaadi" tegu looga, kus räägiti vabadusest. Seda läbi erinevate tegelaskujude, nii aimatavate kui ka selgelt välja joonistet ja piiritlet kaudu. Vabadus jaguneb teatavasti välimiseks ja sisemiseks. Väliselt ei ole me kunagi päris vabad. Kuid kui tahame, siis suudame seda olla sisemiselt, ka kõige suuremas vaimses surutises. Nipernaadi kõneles mõlemast vabadusest. Oma teel kohtus ta paljude inimestega ning jutustas neile muinasjutulisi lugusid. Ta kõneles müütide keeles, unistuste keeles ja sulatas need argimaailma, argimõisteisse. Ta kõneles teistsugusest tegelikkusest. Näe, siin sa oled ja selline on su maailm, kuid näe, seal on maailm hoopis teistsugune, siinsega sarnane! Kas sina ei soovigi sinna? Sinna, teistsugusesse, palju värvilisemasse ja ilusamasse maailma? Nipernaadi käis ja äratas inimestes unistusi, ne kujutlusi paremast maailmast. Rääkis sellest, et kunagi ei tasu maha matta oma unistusi, lootusi. Ära seda unusta. Ela hästi! Kuid mis on see hästi, sellele jättis ta vastamata. Sellele peab igaüks ise vastuse leidma.

Kui heita pilk tänapäeva ühiskonda, siis tundub, et elame samasuguste küsimuste keskel. Peame oma igapäevast võitlust sisemise ja välimise vabaduse pärast. Mõni on meist uinunud ega teadvusta endale, et iga päev peame andma oma panuse sellesse, et maailmast ei kaoks vabadus. Sest neid inimesi on palju, kes meelsasti meie eest otsuseid teeks, ütleks meile, mis on hea. Mõelgem siinkohal kasvõi riigiaparaadi, süsteemi peale tervikuna. Püha Ambrosius on öelnud: "Tark inimene on ka orjana vaba, sellest järeldub, et narr on isegi valitsejana ori". See lause võiks samahästi kuuluda ka Epiktetosele või Kantile. Epiktetos ütles ka: "Teadmine vabastab, sest kõrvaldab mõistusvastased hirmud ja ihad iseenesest". Kant sõnas süsteemi kohta, et see peaks ikka teenima inimesi, mitte, et inimesed oleks olemas lihtsalt süsteemi heaks ja pärast.

Tee taas jalge all. Lõpmata hallid. Nipernaadi. Ja taas leiab ta eest oma rütmis elavad inimesed. Ja taas valab ta neisse oma mõtteid, raputab neid oma argipäeva hallusest üles, kus talle tundub puuduvat päikesekiir ja vabadus. Kas siis sina ei unistagi sellisest elust, nagu... tundub ta neile ütlevat. Ei, paljud ei unista. Nad elavad oma elu. Nipernaadi veab nad oma jutuga kaasa ja nii mõnegi elu muutub. Nii mõnigi õpib unistama ja vabadust tundma. Nii mõnigi astub nipernaadi teele. Kasvõi ainuüksi uudishimust, et saada teada, mis on see "teistsugune", millest ta kõneleb.

Mis on see, mis meid rändama kutsub? Teistsugusus. Selle kogeda tahtmine. Teistsugune õhk, olustik, maastik, inimene, keel, igatsus, hommik, loojang, väsimus... See nimetu teistsugusus! See nimetu igatsus...

Kuid nii nagu Nipernaadigi, nii leiame meiegi enese seest oma rännakuil äratundmise, et miski on siiski veel tähtsam. Kodu. Ja tee, mis sinna viib. Kus iganes see siis ka ei asuks.

   Toomas Nipernaadi

 

A.Gailit tõi oma suurepärase romaaniga “Toomas Nipernaadi” Eesti kirjandusse uue tegelaskarakteri, mis on omane romantilisele seiklejale. Teos on omapäraselt ülesehitatud ning seda on huvitav lugeda. Sama teose põhjal on loodud ka film. Kuigi tegemist on ühe ja sama teosega, arvan ma, et film  ja raamat erinevad teineteisest.

Romaani keskseks teemaks on Nipernaadi olemus ning tema rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste paikade. Filmi vaadates tundus mulle aga, et peamine tähelepanu ei ole suunatud mitte niivõrd  Nipernaadi isiksusele, kuivõrd tema vabaduse otsinguile. Minu arvates oli filmis kasutatud rohkem sümboleid. Samuti leidub mõningaid erinevusi ka Nipernaadi tegelaskujus – Tõnu Kark ei vasta raamatus kirjeldatud tegelasele, kuigi mängib oma osa päris hästi.

Raamatut lugedes kujutasin ma Toomast ette kui omapärast inimest, kes täienes ja selgines järk-järgult. Alustas ta ju parvepoisina  ning lõpetas intelligentse kirjanikuna. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Nipernaadis oleks nagu kaks poolt – romantik ja tõsine inimene. Tema lahutamatu kaaslane oli kannel, mida ta tihti mängis ja igal pool endaga kaasas kandis.

Igas novellis leidus tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks teadis ta  kauneid sõnu, lõi muinasjutte ja rääkis rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Kuna ta oskas äratada igatsust millegi kauni järele, armusid tütarlapsed temasse üsna kiiresti ja lihtsalt. Ta oli võtnud endale ülesandeks inimeste “unest äratamise” ning nende elude huvitavaks muutmise. Nipernaadi tõi inimesed välja hallist argipäevast, pani nad unistama, igatsema, armastama, andis neile jõudu ja lootust. 

Filmi vaadates aga kadus mul selline ettekujutus. Seal nägin ma täiesti tavalist meest. Minu arvates ei olnud ta filmis nii veetlev, kui raamatus. Kuigi raamatus oli Nipernaadi samuti keskealine, tundus ta ekraanil hoopis vanem. Ennast väljendada oskas Toomas küll hästi ning fantaseeris sama palju kui raamatus, kuid mind jätsid tema jutud pigem ükskõikseks. Mulle jäi Nipernaadist tavalise ränduri mulje. Eripäraks oli ainult see, et ta oli kirjanik. Filmis oli Nipernaadi vabaduse kehastuseks, raamatus aga hoopiski muretu vallatleja. Ta kasutas suve energia kogumiseks, sest talvel saabus tema jaoks vananemine. Toomas oli elunautija, kes vaimustus loodusest ja inimestest. Ta oskas näha ilu looduses, oli lapsemeelselt rõõmus metsas lilli vaadates ja linnulaulu kuulates. Filmis näidati samuti ilusaid loodusvaateid, kuid Nipernaadi ei olnud seal mitte lapsik ringikeksleja, vaid pigem vaatleja- unistaja.

Mina arvan, et nii filmis kui ka raamatus oli Nipernaadi suurepärane mees, kes suutis hetkeks unustada kõik selle, mis momendil tähtis ei olnud ja kohanes kiiresti iga uue olukorraga. Ta esines tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, aga mitte mehena, kes ta tegelikult oli. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus

 

 

 

 

 

Nipernaadi filmis ja raamatus

 

Olen näinud filmi ja olen lugenud ka raamatut A. Gailiti Toomas Nipernaadist. Mõlemas teoses on keskseks tegelaseks Nipernaadi, kes seikleb külast külla, talust tallu. Nii raamatus kui ka filmis on Toomas jutukas, tal on hea fantaasia ning suurepärane valetamisoskus. Nipernaadil veab peaaegu alati, sest kõik ta valed tunduvad tõelistena ja tavaliselt saavad teised tema valedest alles siis aru, kui ta ise vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb ”ilus vale maksab rohkem kui karm tõde”. Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne… Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele. Veel võin öelda, et mõlemas teoses, raamatus rohkem, hoolis peategelane vägagi loodusest, sest armastas ta ju ikka mööda aasu ja metsi ringi joosta. Võibolla oligi see just loodus, mis pani teda mööda maad ringi rändama. Toomast ei saa kujutada ette ilma kandleta, sest alati võlus ta naiste südameid oma pillimänguga.

Kuid ega Nipernaadi elu päris lust ja lillepidu ka polnud, sageli oli ta kurb ja murelik, kuid miks, seda teadis ta vaid ise. Mulle tundus, et filmis oli ta eriti masendav kuju, sest harva nägin tema näol naeratust. Kahe teose vahel leidub teisigi erinevusi. Arvan, et raamatus oli Nipernaadi välimuselt ilusam, sest vähemalt minu silme ette tekkis temast pilt kui kenast mehest. Võibolla oli see sellepärast, et olen ka teatrietendust näinud ja seal mängis noor Priit Võigemast. Filmis aga oli peategelaseks tuultest räsitud vanem mees. Seda küll, et ka raamatus oli peategelane keskeas. Toomas on kirjateoses palju romantilisem, sest tema jutt on pikem ja veenvam ja ma võin ise tema häälekõla ette kujutada. Minu arvates oli Nipernaadi raamatus väga kahepalgeline. Ta manipuleeris inimestega ja tema ohvriteks langesid enamjaolt vaesemad, seda vist sellepärast, et neid oli kergem igasuguseid fantaasialende uskuma panna. Filmis oli Nipernaadi aga selline tagasihoidlikum ja vaoshoitud, ta ajas küll inimestele kärbseid pähe, aga siiski mitte nii palju kui kirjateoses.

Üldiselt arvan, et A. Gailit lõi eesti kirjandusse väga huvitava ja omapärase karakteri. Mulle tundus, et filmis on Nipernaadi vaiksem, koledam, tagasihoidlikum ja igavam, aga raamatus kena, äärmuslik (kord väga sõbralik, kord ülbe), tark ja kaval. Kuid kõiki neid teoseid jälgides ja lugedes jäi mulle Nipernaadist mulje kui väga veidrast inimesest, aga kui mõtlema hakkan, siis äkki tahaksime me kõik nii ilmas ringi rännata ja uusi asju kogeda, olla sama vallatud kui oli Nipernaadi.

 

 

Toomas Nipernaadi

 

August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib, äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.

Toomas muudab naiste elud küll huvitavamaks ja näitab, nagu keegi maailmas siiski hooliks neist, aga ma usun, et oma lahkumisega põhjustab ta vaid suuri hingepiinu ja oleks parem, kui naised teda ei kohtakski. Ma usun, et elu pärast Toomase lahkumist on suur piin ja mõni õrnema hingega naine on valmis need piinad lõpetama. Aga Toomas sellest ei hooli. See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita.  Tähtis on vaid tema enese heaolu. Sellepärast räägib ta pidevalt naistele ilusaid jutte elust koos temaga, aga see kõik on vale.

Toomas ei oskagi vist tõtt rääkida või pole tõel tema jaoks lihtsalt mingit tähtust. Ta kõnnib üle inimeste, jättes neile vaid tühipaljad lootused, mis peagi purunevad. Aga juhtub ka seda, et isegi Toomase kõige ilusamad sõnad ei suuda mõnda inimest ära petta. Siis käitub ta löödult, on nukker ja sõnakehv. Aga see muutub, kui ta on edasi liikunud ja omale uue ohvri leidnud, keda hullutama hakata. Toomas fantaseerib pidevalt ja lakkamatult, aga kui keegi teine samamoodi teeb, siis ta on pahane, ta ei salli seda. Nagu ainult tema tohiks rääkida asjust, mis ei ole ega saa kunagi tõeks. Kohati jääb mulje, nagu ta usuks ise ka seda, mida ta räägib, aga see mulje on petlik. Ta teab väga hästi, et see, mida ta räägib, on vale, aga ta räägib seda siiski. Võibolla ta tõesti tahab nende naiste, kellega ta kokku puutub, ellu tuua põnevust, aga ma väga seda ei usu, temaga kaasnevad vaid purunenud lootused.

Kalju Kiisa film “Toomas Nipernaadi” jätab nimitegelasest sootuks teistsuguse mulje. Seal on ta nagu parandamatu romantik, kes rändab mööda maad, et leida tõelist armastust. Ta teeb naised õnnelikuks, rääkides neile seda, mida nad kuulda tahavad ja rohkemgi veel. Tema jutud on tohutult ilusad ja panevad unustama tegeliku elu raskuse. Toomas lahkub küll nende kõigi juurest, aga sellega paneb nad mõistma, millisest elust nad end ilma jätavad, sest igaühe elu on tema enda teha. Näib, nagu ta tõesti armastaks mõnda neist naistest, keda ta kohtab, aga kellegi juurde ei jää ta päriseks, ikka läheb ta teele, justkui poleks kusagil tema joaks õige koht. Ja ei olegi. Ta sobib kõikjale vaid lühikeseks ajaks, et siis jälle minna. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus. Aga tema jääb ikkagi alatiseks oma õiget kohta otsima.

 

 

 

Toomas Nipernaadi

Karakteristika

Toomas Nipernaadi oli pikka kasvu, ta kuivetunud nägu oli põlenud ja sooniline. Nina oli tal suur ja kõver. Kaelas rippus tal kannel, rind oli eest lahti ja must kaabu oli visatud kuklasse. Ja ikka kaasnes tema minekuga vile.

Tema kõnd meenutas kõrvalvaatajale haraka edevat hüplemist ja karglemist ning tema pikad käed vehklesid kui lipud tuules.

Igas tema kõnes oli terake luiskamist, mis aga ei teeni omakasu, vaid avab inimeste soovide ja unistuse maailma. Ta püüab päästa inimesed nende igapäevaraamidest, äratada nad unest ja panna nad vaatama teise pilguga maailma.

Aga samas, avades silmi, avab ta südameid. Paljud neiud, keda ta kohtab, armuvad temasse. Aga et mitte ise jääda oma saatuse vangi, võtab Toomas Nipernaadi kandle, surub pähe kaabu ja läheb. Läheb sinna, kuhu jalad viivad, kuhu päike igal õhtul vajub.

Ja inimesed vajuvad taas unne, jätkavad oma rutiinset elu. Ja ei mäleta nad enam seda hulkurit, kes üritas inimestesse süstida igatsust millegi kauni järele.

1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju – vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani žüseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul satub, on küllaltki kontrastsed. Ühel pool lüürilise hingega romantik, kes üle kõige hindab vabadust, helistab kannelt ega oska lugu pidada maisest varast, teisel pool aga asjalik, sagedasti purutõsine, kokkuhoidlik, enesest lugupidav ja rikas talupoeg, kes Nipernaadi-taolistesse suhtub silmnähtava põlastusega. Selle halvakspanu hajutamiseks laseb Nipernaadi käiku oma fantaasia, oma luiskelood, ja enamasti heade tagajärgedega. Igas novellis on tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks Nipernaadi leiab kauneid sõnu, loob muinasjutte ja räägib rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Nipernaadi ei soovi muud, kui panna tütarlaps endasse armuma, ja selle saavutab ta, sest oskab äratada igatsusi millegi kauni, enneolematu ja igapäevasest erineva ning parema järele. Nii armub Nipernaadisse rikas peretütar Elo ja pooltotter karjaplika Tralla, uhke kalurineiu Maret. Nipernaadi kandlekõlistamise vastu jääb kurdiks ainult Anne-Mari. Nipernaadi ei käi oma rännakuteid ükskõikse vaatlejana, kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust võimukate karakteritega peremeeste vastu.

 

 

Kirjanduslugu läbi stiili

Autor: Margit Ross

Tunnistagem, et meie kooli kirjanduse õpikud on käsitluslaadilt ja ülesehituselt üksteisega äravahetamiseni sarnased. Ikka ühetaoline järgnevus: kirjaniku elulugu ja looming, sekka pisut ajaloolis-ühiskondlikku tausta. Vaheldust peaks pakkuma Jaanus Vaiksoo kooliraamat "Gailit ja Nipernaadi" (Koolibri, 1995.) Just nimelt kooliraamat, sest tegemist pole õpikuga, pigem on see õppematerjali täiendav lugemisvara. Otseselt viitab raamatu sisule ja laadile pealkiri "Gailit ja Nipernaadi", lakooniline ja väljendusrikas. Autor ei jutusta Gailiti eluloost ja loomingust ajalises järgnevuses, vaid toob kõigepealt välja kirjaniku meelismotiivid ja stiili omapära, seejärel analüüsib Gailiti tuntuimat romaani "Toomas Nipernaadi", tuginedes lugemismudelite teooriale. Jaanus Vaiksoo toob välja kuus lugemismudelit, näiteks "Toomas Nipernaadi" kui autobiograafia, "Toomas Nipernaadi" kui armastusromaan, "Toomas Nipernaadi" kui arengulugu, ilmselt võiks neid enamgi leida, kuid levinumaid on analüüsitud. Autor pakub ohtrasti tekstinäiteid, tema stiil on lihtne ja elegantne, gailitlikult humoorikas. Pakkudes nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu, võiks "Gailit ja Nipernaadi" olla iga kirjandushuvilise raamatukogus, kindlasti aga on ta koht õpetaja lugemislaual. MARGIT ROSS