Mati Unt „Sügisball“

 Mati Unt „Sügisball“

„Sügisballi“ autor Mati Unt oli kirjanik, lavastaja ning tähtis kultuuritegelane. Tema jaoks oli teater väga tähtsal kohal. Ta on teinud üle saja lavastuse. Eesti Päevalehe 2005. aasta arvamusartikkel- „Esteetiliste väärtuste rüütel,“ sõnab Mati Undi kohta nii: „Mati Unt on viimase 40 aasta jooksul olnud nii kirjaniku, publitsisti kui ka lavastajana Eesti kultuuriloos niivõrd oluline, lausa keskne kuju, et väheseid on talle kõrvale panna. Eesti kirjanduslukku jääb Mati Unt uuendajana, põhimõttelise modernistina.“

 „Sügisball“ tõi Mati Undile rahvusvahelise tunnustuse. Romaanis kujutab ta linnastunud inimeste üksildust ning sellest tulevaid ohtusid. Romaani tegevus toimub suurlinna moodsas elamurajoonis, mis hakkab inimestele peale suruma oma elulaadi (miksike, 2005). Romaani tegelaste elu on suhteliselt raske jälgida. Peatükid on tegelaste vahel väga ära tükeldatud. Väga palju on fakte ja leheküljepikkuseid loetelusid.

Tegelasi on romaanis kokku kuus:

Jaan Undusk kirjeldab oma Eesti Päevalehe arvamusartiklis „Eesti lugu“, Mati Unt „Sügisball“ romaani kuute peategelast ja romaani tegevustikku nii: „Sügisball” mängust ja üksijäämisest pärast seda, kui mäng saab otsa. Mänguplatsiks on Mustamäe, näitlejaiks kuus paneelmajade sügavuses elutsevat üksiklast: luuletaja Eero, arhitekt Maurer, juuksur August Kask, šveitser Theo, telefonitöötaja Laura ja tema poeg Peeter. Eero naine on ära jooksnud ja Maureri naine jookseb ära romaani käigus, August Kask on raske lapsepõlvega poissmees, Theo lihtsalt kepib naisi, üksiti ja paarikaupa, ning jõuab oma eksperimendis 235. emaseni; Laura on lahutatud ja elab oma väikesest pojast mööda, sukeldudes seebikate vaatamisse“. 

Luuletaja Eero oli melanhoolne luuletuste kirjutaja, kelle luuletustel kahjuks lugejaid ei olnud. Oli arg, kartlik, kujutas omale asju ette. Nägi „tonti“ seal, kus teda tegelikult ei olnud. Iseloomustab tänapäeva inimest, kes koguaeg midagi teeb, nagu hamster rattal, aga kunagi kuhugi ei jõua. Ehtne kunstiinimene, tundlik ja haavatav. Romaani lõpus abiellub ta Lauraga, kuid hakkas peagi mõistma, et ta naine ikkagi ei mõista teda piisavalt. 

August Kask elas Eeroga sama maja 9. korrusel, oli poissmees. Elas rohkem teiste elu kui enda. Pidas ümbruskonnas toimuva kohta statistikat. Temaga seoses tuleb meelde üks ütlus sotsiaalmeediast: „Mõni inimene teab minu elust rohkem kui ma ise. Vahel tahaks kohe ligi astuda ja küsida, et kuidas mul siis läheb?“ Romaani lõpus saab ta autoavarii tagajärjel surma. Avarii sündmuskohal juhtusid olema ka Laura ja Eero, kes üksteist seal ära tundsid. 

Arhitekt Maurer ei ole romaanis üks põhilisematest tegelastest, kuid ta on seotud linna rajamisega. Ta oli mees, kes püüdis kõikjalt täiust leida. Elas tavalist elu. Naine, kellega ta koos elas, läheb ta juurest lõpuks minema. 

Theo oli väga kirju tegelane. Ta ei teadnud ise ka päris täpselt, kes ta on ja kuhu elu teda toonud on. Naised köitsid teda ja vastupidi. Tal oli pikk nimekiri naistest, kellega ta olnud on. Pärast naistega olemist tundis mõttetust ja tühjust. Üritas naistega olemise kaudu leida ühendust kosmosega. Kirjutas isegi teaduslikku tööd „Mees ja naine.“ Tal olid mehe vaatenurgast oma kindlad vaated. Tundus olevat tavaline egoistlik mees, kes ei ole kunagi millegagi rahul. 

Laura oli tõeline telekafanaatik. Tema elu oligi nagu seriaal. Tal oli lasteaiaealine poeg Peeter, kellest oli täitsa kahju. Peeter oli nagu ikka lapsele kohane: uudishimulik ja hea kujutlusvõimega. Tänapäevaga võrreldes tüüpiline laps, kes kasvab ise. Mitte sellepärast, et vanemad vaataksid koguaeg televiisorit, vaid sellepärast, et vanemaid ei ole kunagi kodus. Tegelane Laura ärritas mind tegelastest kõige rohkem. Peetrist kui lapsest oli  kahju. 

Tegevuspaik Mustamäe, nagu öeldud, kandis mänguplatsi eesmärki. Mustamäe oli Tallinna üks esimesi linnaosi, mis lahendas elamisprobleemi. Kui Mustamäele korter saadi, tähendas see unistuste täitumist. See oli märk kindlast edasiminekust. Elutingimused korteris paranesid, elu muutus mugavamaks, aga inimesed omavahel siiski ei suhelnud. Iseloomustas linnaosa, kus olid suured ja kõrged majad, kus elas palju erinevaid inimesi, kuid kus mitte keegi üksteist otseselt ei tunne. Pilt oli, aga häält ei olnud. Mõningad näited linnamiljööd iseloomustavaid detaile: “Lagedale maastikule rajati grupp kunstilisi objekte, mis võbelesid, häälitsesid ja liikusid, need olid punased torud. Tänavad olid inimesi täis. Maja täis inimesi, kes üksteist ei tunne. Liikuvate figuuridega küllastatud maastik. Majades oli hiiresita ja toiduainete lõhna. Asfaldil lendas pakkimispaberit. Ttühjal ristteel funktsioneeris valgusfoor, pole parkimisplatse – autod peavad seisma tänava ääres. Põhjapoolsed korterid on alati ilma päikeseta. Kinnised ja sünged siseõued. Vähe puid, põõsaid, tuult ja päikest. Majad on otse tänava ääres. Tänaval sõidavad autod. Käib igavene müra ja äri terve päev läbi. Õhk on heitgaasidest tulvil. Iga mõnekümne meetri taga on risttee, mis pakub ohtralt võimalusi liiklusõnnetusteks ja vähendab samal ajal tänava läbilaskevõimet. Linn avaneb alles temast autoga läbi kihutades. Väljas polnud midagi teha – üksainus supermarket, inimesi ja makarone täis, ei pargipinke ega baare, ei muuseume ega kinosid – raske oli aega veeta“ (abimaterjal.blogspot.com, 2012). 

Seda, kuidas tegelased Mustamäe olustikku sulandusid, on käsitletud 2012. aasta „Sügisballi“ põhjalikus kokkuvõttes ning seal seisneb see järgnevalt: „Eero ei põlastanud linna. Ta leidis selles oma paradoksaalsed võlud – veetlevalt ängistav rütm, ahistavalt võimas pinge, oma mõrkjad võlud. Eerole meeldis, et pood oli lähedal. Ka ajaleheputka ja trollipeatus. Eero ehmus, kui Mustamäe oli udus ning tundus nagu Mustamäed enam ei ole.

Maurer pärines teisest miljööst, mida ta ise kujundas. Maurer oli vaimustatud uute linnaosade korrast ja elanike viisakusest. Tunnetab, et tühjal ristteel funktsioneeriv valgusfoor on märk inimeste hoolivusest.

August Kaske ei lohutanud väline heaolu – palgatud korrastajad, iga päev viidi rämps minema, manööverdasid prügiautod – tema teadis, mis inimesed tegelikult teevad.“

Romaanil süžeed otseselt ei ole. Tegelased elavad omas maailmas, puutudes mingil määral ka kokku. Romaani peamine märksõna on üksindus. Kõik tegelased olid üksiklased. Laural oli ka poeg Peeter, kuid temagi elas oma pojast mööda ja oli ikka üksildane. Tegelased olid justkui kapseldunud oma eludesse ning tegelesid oma probleemidega. 

Ka eelpool nimetatud Unduski arvamusartiklis loeb välja, et Mati Unt oli üksik Unt. Tal oli küll sõpru, kes tal külas käisid, kuid sellega ühtlasi sõprus ka piirdus. Ühegi naisega, kellega ta elu jooksul kokku puutus, ta lõplikult kokku ei jäänud. Undusk iseloomustab Unti ja tema suhteid nii: „Unt tõmbas ligi, aga tõukas ka eemale, sest igaüks ei tahtnud saada malendiks egotsentrilise meistri partiis“. Seega võib romaani tegelasi ja ühtset võtmesõna üksindust pidada Undi enda üksinduseks eri eluetappides.