A. Hansen Tammsaare "Juudit"

 Tammsaare "Juudit"

 Autor lähtub ühest piibliepisoodist. Vaga naine Juudit päästab oma kodulinna, tungides vaenlase leeri ja raiudes maha vaenlase väepealiku Olovernese pea. 

Tammsaare Juudit on aga teistsugune. Ta kõneleb üht, kuid mõtleb ja toimib hoopis teisiti. Kodulinlaste ees räägib ta ilmutusest, mis käsib tal minna vaenlaste leeri ja päästa oma kodumaa Petuulia. Tegelikult läheb ta sinna hoopis armastusest vaenlase väepealiku Olovernese vastu. Juudit püüab ahvatleda Olovernest maailma troonivalitsejaks hakkama, et ise saaks istuda kuningannana tema kõrval ja sünnitada kuningapoegi- ja tütreid. Olovernes aga ei ihka sellist elu, ta igatseb ausa elu järele oma mägises kodukülas. Hüljatud Juudit tapab magava Olovernese. Rahvas on esialgu vaimustuses, kuid siis saab teada, et Juudit on muude halbade tegude kõrval mõrvanud ka oma mehe. Juudit tahetakse kividega surnuks loopida. Vaid Juuditit armastava Osiase enesetapp ja vana Siimeoni eestkostmine päästab Juuditi rahva viha eest. Juudit lahkub lavalt ja kõlama jäävad sõnad: Juudit, halasta, heida armu!

Juudit on noor naine, kes päästab oma kodulinna, tappes armastatu, ta on ühteaegu nii kangelane kui mõrvar. «Juudit» keskendub elamise ja inimeseks olemise põhiküsimustele, pikale ja sügavale otsingule – armastuse ning Jumala otsingule.

Tammsaare "Juudit"

Tammsaare "Juuditi" aluseks on piiblilegend vagast lesknaisest, kes Jehoova saadikuna ja tööriistana võrgutab Betuulia linna piirava Nebukadnetsari sõjapealiku Olovernese ja tapab ta, tuues oma rahvale asitõendina mehe maharaiutud pea. Kirjanik on vana piibliloo põhjal kirjutanud mõtisklused mehe ja naise suhetest, võimust ja armastusest, tehes seda tuntud moel — asjade "ürgloomusele" viitava, vanatestamentliku raskepärasusega. "Juuditi" põhikonflikt on suure idee (jumalike, riiklike, kogukondlike kohustuste) ja vahetu, "väikese" inimliku eksistentsi igavene vastuolu. Nagu Tammsaare puhul ikka, on loos tunda autori isiklikku kohalolu: "Juuditi" lugu jutustades hindab ja moraliseerib ta lakkamatult. Draamas avaneb Tammsaare üsna varjamatu skeptitsism "suurte ideede" suhtes. Ilmselgelt ei väärtusta ta inimeseks olemist kui mingit ühiskondlikku või üleinimlikku funktsiooni, vaid pigem kui valulist ja paradoksaalset protsessi siin ja praegu — ka väikestes inimlikes valikutes.

Kui palju on Tammsaare naistes tema naist?  28.12.2001 Maris Balbat  Kaks kibedat vitsa on maailmas – naine ja jumal. Meie ainukeseks lohutuseks nende vastu on teadmine – ilma nendeta ei saa läbi Pole vast üheski maailma paigas elu ja kunst nii segi läinud kui Eestis seoses A. H. Tammsaare loominguga. “Tõe ja õiguse” Andres ja Pearu on muutunud rahvuslikeks arhetüüpideks, kes ilmselt kunagi ei aegu. Vähe sellest, kirjaniku kodutalu Tammsaare-Põhjat hüütakse hoopiski Vargamäeks, ja seda mitte ainult rahvasuus. Kuigi on seletamatagi selge, et mingit üks-ühest elust mahakirjutamist ei saanud olla, kirjaniku enda võimas anne ja kujutlusvõime lõid elu lähtematerjalist sedavõrd suure üldistusjõuga kujud. Kuid Tammsaare loomingus on ka varjatumalt ja vähem tähele pandult isiklikke motiive, mille algtõukeks võisid küllalt suure tõenäosusega olla seigad ta enda elust. Meenutagem Anton Hanseni ja Käthe Weltmani abieluni jõudmise omapärast lugu. Kirjanik elas 1919. aasta suvel metsavahist venna juures Kõrvemaa metsade sees Koitjärvel, kus ta juba aastaid oma tõrkuvat tervist parandas.  Saatuslik tutvus  Aasta või paar varem oli ta tutvunud endast 18 aastat noorema Käthe Weltmaniga, kes sel ajal töötas Tallinnas Päevalehe toimetuses korrektorina.Veel 1919. aasta aprilli lõpul või mai algul allkirjastab Tammsaare Käthe Weltmanile saadetud postkaardi “Teie A. Hansen” – tutvus oli seega veel teietamise järgus (Tammsaare kirjad siin ja edaspidi “Kogutud teoste” 18. köitest). Napilt kuu aega hiljem, 28. mail saadab ta neiu Weltmanile hoopis isiklikumates toonides kirja, millest ilmneb, et Käthe on Tammsaarele Koitjärvele külla tulemas, kuid kirjanik püüab neiu tulekut tolle pakutud ajast hilisemale lükata. “Parem oleks vististe nii 15. juulil tulla, siis saaks ehk osagi heinatööst mööda ja minul oleks rohkem vaba aega,” teatab Tammsaare. “Ma pean igatahes neid aitama, sest nemad on minule ikka vastutulelikud olnud ja on ka seda tulevikus” (jutt käib vend Jüri Hanseni perest). Veel loeb kirjanik samas kirjas neiule, keda ta alles kuu aega tagasi teietas, peale päris õpetlikke sõnu: “Ma tahaksin ainult ühte: et Sa meelerahu leiaksid, hästi puhkaksid ja kosuksid, pingul närvid leevendaksid. Igatsus? Igatseda võib, aga halb oleks, kui ta Sulle liiga teeb. Ka mina ei saa temata läbi, aga ma võitlen tema ülivõimu vastu. Pead õppima pisutki enda üle valitsema, kuigi Sa oled loomu poolest valinguline, katastroofiline.” Kirjaniku asjalik toon erineb igatahes põhjalikult neist romantilistest, intensiivsest huvist ja vaimsest-hingelisest lähedusest rääkivatest kirjadest, mida ta aastail 1907–1908 saatis oma varasemale sümpaatiale Lucie Martnale, keda kunagi hiljem – paraku liiga hilja – kutsus endale naiseks tulema. Naine võttis mehe  Kuid Käthe Weltman oli aktiivne hing, tegutses operatiivselt ja mängis täispanga peale. Ta saadab Tammsaarele postkaardi, et jõuab Aegviidu jaama siiski juba 7. juunil. (See selgub Tammsaare vastukirjast, kõik saadud kirjad hävitas kirjanik veidi enne surma ja venelaste tulekut.) Tammsaare lubab Weltmanile jaama vastu tulla. Sama päeva hommikuks on Käthe Weltman lasknud ajalehtede Sotsiaaldemokraat ja Päevaleht esiküljel omatahtsi ja Tammsaarele ütlemata avaldada tegelikkusele mittevastava kuulutuse: “Anton Hansen ja Käthe Weltman abielusse astunud 7. juunil 1919. aastal.” Käthe Hansen ise on hiljem sellest küllasõidust nii rääkinud: “Kui ma jaamas ulatasin ajalehe Antonile, jäi ta tõsiseks ja lausus: “Ma ootasin sind siia preili Weltmanina.”” Käthe viibib Koitjärvel paar päeva ja sõidab siis tagasi Tallinna. Kiri, mille Tammsaare talle 29. juunil saadab, kannab jällegi üpris asist iseloomu, armumise märke sellest ei aimu: “Kui Sa puhkust peaksid saama ja siia tuled, siis võta mõni nael seepi kaasa, sest vennanaine arvab, et temal ära kipub nappima.” Nii või teisiti on Käthe Weltman saavutanud oma eesmärgi. 1. septembril 1919 asub Tammsaare tema juurde Tallinnasse Õuna tänavale elama. Abielu registreeriti ametlikult alles pool aastat hiljem. Tütar Riita sündis 1921. Kas kirjanik oleks ilma Käthe Hanseni uskumatu aktiivsuseta vallaliseks jäänud? Täiesti võimalik. Tol ajal 41aastasel Tammsaarel oli olnud mitmeid noorema ea kiindumusi, tema kainus ja skeptitsism oli süvenenud, tervis oli nõrk, majanduslik olukord kehv, omaenese kodu puudus. Teravalt tajus mees oma missiooni kirjanikuna, ta oli küpsenud oma suurteoste kirjutamiseks, vaevalt sai miski talle tähtsam olla kui tema töö. Tugeva tahtega kangelannad  Tundub, et kirjaniku isikliku elu sündmustest on alguse saanud mõned olulised motiivid ta järgmistes teostes. Võrdlemisi varsti pärast neid Koitjärve sündmusi ilmuvad Tammsaare näidend “Juudit” (1921) ning romaan “Kõrboja peremees” (1922), mille mõlemad tugeva tahtega naispeategelased end armastatud mehele pakkumas käivad. Teatavasti läheb Tammsaare Juudit oma rahva vaenlase Olovernese leeri mitte selleks, et oma linna päästa, vaid egoistlikel ajenditel – pakkumas end kuulsale väejuhile, õhutamas teda kuningaks saama ja soovist tuua ilmale kuninga poegi ja tütreid. Hõbedaste meelekohtadega Olovernes on algul Juuditi noorusest ja ilust lummatud, kuid naise auahnus ja liigne söakus muudavad ta mehele vastumeelseks. Olovernes lükkab Juuditi armupakkumise tagasi ja solvatud Juudit tapab Olovernese. Tammsaare Olovernes ei olegi nagu õieti mingi sõjamees, vaid suuremeelne ja elutark filosoof, keda huvitab inimene. Kirjanik väljendab Olovernese suu läbi iseenese mõtteid. Olovernes räägib: “Kaks kibedat vitsa on maailmas – naine ja jumal. Meie ainukeseks lohutuseks nende vastu on teadmine – ilma nendeta ei saa läbi.” Kas mõtles Tammsaaregi nii? Neiu Weltmanil, keda ehk ka mõjutas tema sammuks Tammsaare tuntus – tõsi, tol korral veel mitte nii suur kui hiljem –, ei tulnud tunda tagasilükkamise kibedust. Küll aga Kõrboja Annal. Nõnda nagu Juudit pakub ennast ja oma rahvast Olovernesele, pakub Kõrboja Anna ennast ja oma talu Katku Villule. Kuid Villul on liialt palju uhkust ja vastutustunnet, et vigasena seda pakkumist vastu võtta. Ta lükkab Anna enesepakkumise tagasi, ei lähe Kõrbojale, pigem tapab enda. Neiu Weltmanil ei tulnud Koitjärvelt solvatud enesetundega lahkuda ja võibolla oli Tammsaare niisuguse asjade käiguga ka igati rahul. Kuid tema meeltesse pidi sellest tugev märk jääma. Naine on mehega suhetes initsiatiivikaks pooleks ka mitmes teises Tammsaare teoses. Kuidas abiellusid Karin ja Indrek? Oli ehk siingi Karin aktiivne pool? Õige põgusalt antakse meile Indreku ja Karini abielueelseid suhteid kujutades aimu, et see tõepoolest nii oli. “Tõe ja õiguse” IV osa alguses loeme: “Karin oli nimelt hakanud hoolitsema Indreku õnne eest, sest tema polnud kaotanud lootust, et mõne teise inimese õnne kaudu pääseb ka ise õnnele lähemale.” Ja veidi edasi Karini kohta, kes loodab Indrekut endaga abielluma saada: “Ta läks üksipäinis mööda kõnniteed ja ei saanud pisaraist kuidagi võitu. Ta oli ju lootnud, et täna viib ta asjad Indrekuga ühele poole, aga nüüd oli kõik pahupidi pöördunud.” “Tõe ja õiguse” V osas läheb Tiina Indrekule Vargamäele järele ja pakub end lõpuks Indreku juurde sauna elama. Indrek, kes Tiinat ju ei armasta, seletab tüdrukule: “…ma ei vaja naist, võibolla ei tule teda kunagi tarvis.” – “Härra,” vastas Tiina, “sest ei ole midagi, lubage mul muidu niisama teie juurde jääda.” Ning uje, kuid oma tahtmises vankumatu Tiina murrab Indreku tõrksuse. Vargamäelt lahkuvad nad koos, Indreku käsi Tiina piha ümber. Surm lahenduseks  Indreku ja Tiina lugu on Tammsaarel ka ainus, kus mehe-naise suhted õnneliku lõpu saavad. Muidu on ikka surm: Juudit tapab Olovernese, Villu tapab end Kõrboja Anna tõttu, Karin jookseb Indreku järgi trammi alla, sureb Ramilda, sureb Erika romaanis “Ma armastasin sakslast”, merre hüppab Kristi “Tõe ja õiguse” III osas, Irmasse armunud poisi kuul tapab Rudolf Ikka “Elus ja armastuses”. Armastus ja surm käivad Tammsaare teostes käsikäes. Ta enda elus nagu midagi sellist poleks olnud (tõsi, noorena suri küll “Varjundite” naispeategelase prototüübiks olnud neiu, kellesse kirjanik oma Kaukaasia perioodil armunud oli). Ja on veel üks kahtlus. Tammsaare elu hea tundja Elem Treier tõstab oma näidendivormilises uurimuses Tammsaare surmast “Anton Hansen Tammsaare kui saladus” küsimuse, miks ei rääkinud omavahel kirjanik ja tema naine viiel Tammsaare surmale eelnenud päeval? Kas ei võinud selline olukord mõjutada infarkti surnud kirjanikku? Muidugi, see küsimus jääbki igaveseks õhku rippuma. Ja loomingut ei saanud see enam kuidagi mõjutada. Nii või teisiti oli Tammsaare dramaatilise närviga kirjanik. Kas ta enda elu labiilse ja hüsteerilisevõitu Käthega samavõrd konfliktidega täidetud oli kui Karini ja Indreku abielu, on raske öelda. Ilmselt oli siingi teos dramaatilisem kui selle lähtepunktiks olnud elu. Igaühel oma rist  Tammsaare isalikest ja õpetlik-manitsevatest kirjadest, mis ta suviti naisele saatis (Käthe suvitas lastega Narva-Jõesuus või Pärnus, samal ajal kui mees Tallinnas kirjutas) võib küll välja lugeda Käthe ja Karini iseloomusarnasusi, kuid ka seda, et ohjad selles abielus olid kindlalt mehe käes. Kiri naisele Tallinnast 21. VII 1926. “Õpi oma ja teiste asju õieti mõõtma, õieti võrdlema, siis on Sul palju kergem ilmas elada. Aga mis veel tähtsam: õpi seda tahtma, mida Sa tõepoolest tahad, muidu on Sul ainult hädad.” 16.VII 1935: “Sa küsid: mida Sa pead iseendaga ja teistega tegema? Kõige parem: ära tee midagi, ela lihtsalt edasi. Ammugi ära võta inimesi tõsiselt, kes räägivad Sinu enda või Su mehe kuulsusest. Ole korralik, aga ära lase end ometi inimeste eelarvamustega käsist ja jalust siduda. Meie kuulsus on asi, millel esiotsa üsna vähe elulist väärtust ja sellepärast ei maksa oma südant ja hinge nii väga tema külge riputada.” 30. VII 1937: “Oled Sina küll üks naljakas loomake! Sinu meelest on isegi kõige igapäevasemad asjad müstilised. Minagi muutun müstiliseks ja salapäraseks, kuigi ma Sinuga nii otsekoheselt ja avameelselt talitan, nagu üldse võimalik. See ehk ongi Sinu kõige suurem häda, et Sina otsid aina salapärast. – – – Ometi ei saa Sa oma tujudest lahti, nagu oleksid ära tehtud või hulluks läinud. – – – Sest mina olen ammugi tähele pannud, et asjad hakkavad Sinu närvidesse kergesti kinni, aga lahkuvad visalt.”  Tallinnast naisele ja tütrele 14. VII 1939: “Issand, et te ka ühtegi päeva enesega toime ei tule ja mind minu töös segate! Tahan lõpetada, aga ei saa, aina teie kirjad.Halb on muidugi see, et Sa niipalju igasuguseid asju igasugustele inimestele räägid, aga mis parata – see on Sinu rist, mida pead kandma.” Kuigi Tammsaare püüab oma naisele kirjades päris karmikäeliselt elamiskunsti õpetada, ei ole neis vihjeid isiklikele konfliktidele.Nii võib arvata, et värvikas kemplemine Indreku ja Karini vahel on suures osas siiski kirjaniku fantaasia  vili, olgu küll, et tal üks kergeusklik, närviline, aga siiski ehk sooja südamega naine oma kodust silme ees on seisnud.

Juudit - Juuda linnas Petuelis elas lesknaine, kelle nimi oli Juudit. Pärast mehe surma kaotas elu tema silmis kogu veetluse. Siis tungis Kaananisse tohutu suur Nebukadnetsari vägi Olovernese juhtimisel. Kahekümnepäevase piiramise järel lõppes linnas vesi. Siis läks Juudit vaenlase laagrisse ja ta viidi väepealiku telki. Olovernes oli Juuditi ilust vaimustuses. Juudit ütles, et võib avaldada saladuse, kuidas linna vallutada. Neljandal päeval palus väejuht tal pärast pidusööki enda juurde jääda. Rõõmsas naudinguootuses jõi Olovernes liiga palju, heitis asemele ja vajus kohe raskesse unne. Juudit raius tal tema enda mõõgaga pea maha, mähkis selle sääsevõrku ja peitis reisipauna. Laagrist välja lipsanud, tõttas ta Petueli ja näitas vihatud väepealiku pead kaaslinlastele. Linnas puhkes tohutu rõõm.

Naine, kes tuli väepealik Olovernese juurde. Tammsaare Juudit hukutab Vargamäel mehi Margus Kasterpalu 

Kui ma aasta tagasi Vargamäel Ugala teatritelgis Anne Reemanni mängitud Juuditit vaatasin, kummitas mul kõrvus poisikesepõlvest tuttav laulurida «Ja kui kätte ma saan Olovernese pea, siis on kindel, et see pole see». Tookordse etenduse taustal kõlas see lause sedavõrd absoluutse ja lõpetavana, nagu tõdenuks Juudit, et mitte miski pole ega ka saa mitte kunagi olema «see». 

Sest Anne Reemanni Juudit oli vaieldamatult etenduse kese, kangelanna, kelles korraga kõike ja rohkemgi. Tema kompromissitu pühendumuse objekt näis küll alatasa vahelduvat (kord näis see kuuluvat vaid jumalale, kord kohusetundele ja rahvale, siis äkki ainult ja ühemõtteliselt ihale), kuid kogumulje oli sedavõrd võimas, et seosed katkema kippusid. Mäletan, et kaotasin vaatajana pisut nagu pinna jalge alt - tahaks ikka ju nii väga aru saada, kinni püüda, paika panna, samastuda... Eriti see viimane käis mul üle jõu. 

Naine on saladus Vanemad ja targemad mehed, nagu Tammsaare ja Olovernes juba teavad: naine on saladus. Ta on saladus igal juhul, ka siis, kui meile teinekord avatud raamatuna paistab (sest mis kasu on kirjaoskamatul avatud raamatust?). 

Sellesuvine Merle Palmiste Juudit meelitabki kogenematuma (mees)vaataja just sellesse lõksu. Tema tegutsemise motiivid paistavad mehelikust vaatepunktist ju nii selged! Ta ise nii naiselik - tagasihoidlik ja varjul, et mehedki laval ta kõrvale sel viisil ära mahuvad, et nende sõnade ja tegude mõte alles jääb ja kaduma ei lähe. Ta ei ole kangelanna. Ta on naine, kelle puhul meile tundub, et me saame aru, miks ta üht või teist asja teeb. 

Nii võime me näiteks oma lihtsameelsuses uskuda, et Juudit Olovernese vaid sellepärast tapab, et see talle kuningapoegi ja -tütreid kinkida ei tahtnud, kuigi Juudit seda suisa palub (kusjuures rõhk näikse olevat just poegadel ja tütardel, mitte nende kuninglikul sool). Või siis sellepärast, et Olovernes magama jäi. (Tammsaare isegi on öelnud: Naise juures, kes on alasti, ei tohi mees mitte mõtlema jääda. Saati siis veel magama.) 

Magava mehe mõõk Sellise tõlgendamisviisi poole suunab meid paari hästivalitud detailiga ka lavastus. Näiteks, kui Olovernes ütleb, et noored naised «hüüavad mind oma igatsuseks», silitab ta samal ajal käega oma mõõka. Kui hiljem ütleb Juudit ümmardajale, et ta tahab minna Olovernese telki «magava mehe mõõka» puudutama, sisalduvad selles lauses juba võrdselt nii sõjariist kui selle freudistlik metafoor. 

Kui aga ümmardaja vanema ja kogenuma naisena Juuditit «magava mehe mõõka» puutumast keelab, lausub ta seda viisil, et on ilmselge, et ta sugugi mitte seda riista silmas ei pea, millega päid raiutakse. Ja siis tuleb Juudit tagasi, komps Olovernese «kõige kallima varandusega» (nagu ta ise irooniliselt ütleb) käeotsas. Meie muidugi teame, et seal on pea, aga eelnevad rõhuasetused ja Juuditi irooniline toon jätavad võimaluse mõelda sinna ka midagi muud. Jne. 

Muidugi on selle liini esilerebimine etenduse tervikust meelevaldne, kuid samas selle olemasolu etenduse jälgitavuse seisukohalt otsustava tähtsusega. Ja sugugi mitte seepärast, et (mees)vaatajal vöökohast kõrgemad huvid puuduksid. Küll aga seepärast, et sel kombel äratehtuina ei püüagi me vaatajaina võimatut, s.o samastuda Juuditiga, s.o mõista naist, kes on saladus. 

Ja nii jääb meil aega jõukohasema ülesande jaoks - vaadata laval mehi, aru saada nende käitumise motiividest. Ja seal on, mida vaadata, sest tundub, et Merle Palmiste selgemate piirjoontega ja samas läbipaistvam Juudit käivitab ka laval eelmisest suvest täpsema ja jõulisema vastasmängu nii peavanem Osia (Andrus Allikvee) kui Nimetuga (Hendrik Toompere). Peeter Volkonski Olovernesest kõnelemata. 

Kõik need mehed valivad vabasurma, sest saavad aru, et nad on alt läinud. Mitte et Juudit neid kuidagi alt vedanud oleks. See on seesama, mida Tammsaare Juuditil lausuda laseb: «Naine ei pea mitte inimene olema, sest inimene on igav», ja kõik need teised sõnad. See on olukord, kus naine lihtsalt on ja läheb ja kogu jama keeravad kokku mehed, kes ei saa millestki aru, või paremal juhul - saavad ühel hetkel aru, et nad on jälle omadega täitsa puusse pannud. 

Olovernese vabasurm Muuseas, ma sain esimest korda aru, et Tammsaare versioonis valib tõesti vabasurma ka Olovernes. Ta teab, et Juudit ta tapab. Ja kui Juudit korraks kõhklema lööb, siis muigab justkui läbi une. 

Kui sa saad nii kuulsaks ja nii vanaks, et noored janused naised ei paku sulle mitte iseennast, vaid oma kuningriiki, ja sedagi mitte sinu enese, vaid ainult su kuulsa nime pärast - vahest olekski siis üllam lihtsalt muiata. Muiata viisil, mis viib naise käe läbi su õlgadelt pea. 

Nii et kui te täna, homme või ülehomme Vargamäele lähete, vaadake, mida teevad mehed. Sest Juuditit näete te vaatamatagi. Ta on Naine.