Albert Camus „Katk“ kokkuvõte

 Albert Camus

„Katk“

Esimene versioon: 

Mina lugesin teost „Katk“, mille autoriks on Alber Camus. Raamatu tegevus on antud edasi kroonika laadis, mis jutustab Oran linna traagilist sündmust. Jutu peategelaseks on doktor Bernard Rieux, kes on selle linna tuntud arst. Peale tema on veel: Cottard, Tarrou, Rambert, Paneloux. Jutu alguses esitab jutustaja küsimuse, et kuidas võtta ajast kõike? Vastuseks leiab ta, et  tuleb veeta terve päev hambaarsti ooteruumis ebamugavas toolis, istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul, kuulata ettekandeid tundmatus keeles, otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita jne.

Kogu lugu saab alguse sellest, et linnas hakkavad rotid surema. Kõigepealt üksikud, kuid mida päev edasi, seda rohkem, lõpuks vedelevad surnud rotid hunnikus tänavate rentslites. Millegipärast ei teinud linnavalitsus aga sellest välja, mis oli minu jaoks imelik, aga kui mõelda, et tegevus toimus ammu, võib – olla siis ei osanud või ei tahtnud inimesed mõelda ettepoole, võib – olla oli selline käitumine sel ajal normaalne. Ma oleksin  kohe lasknud spetsialistidel uurima hakata, et miks rotid surevad. Lõpuks, kui oli juba nädal möödas, hakkasid haiguse sümptomid esinema inimestel.  Ühel hommikul, aga ei tundnud Bernard Rieux’i korteri kojamees ennast hästi ning iga päevaga jäi ta üha viletsamaks. Lõpuks vaatas doktor teda isiklikult üle ning avastas, et mehe lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, küljel oli tekkinud 2 tumedat aina laienevat laiku. Paar päeva hiljem tõusis mehe temperatuur üle neljakümne kraadi ning ta suri. Sarnaste surmajuhtumite arv sagenes. Lõpuks kui surmade arv oli jõudnud üle saja inimese nädalas, öeldi välja, et tegu on katkuga. Inimesed ei teinud sellest üldsegi välja, nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Mina nende asemel oleksin mõelnud, et mina võin olla järgmine, kes sureb. Esiteks oleksin ma teinud kõike, et vältida suuri rahvamasse, teiseks oleksin veetnud kõik järgmised päevad oma kallite inimestega, sest võib-olla neid homme pole või pole mind. Linnarahvas lootis,  et taud läheb ise üle, et ohvrite arv ei kasva suureks ja haigus hääbub. Kahjuks, läheb kõik vastupidi, paari nädala pärast on ohvrite arv kasvanud üle kolmesaja. Linn pannakse karantiini.

Kroonikas on  kirjeldatud inimeste erinevaid reaktsioone, kuidas inimesed üritavad elada oma uue valitseja „katkuga“. Kõige suuremaks raskuseks inimestel oli lahus olemine oma armastatust.     See muutus lõppude lõpuks kõige valusamaks piinaks, mida pidi linn kanntama. Ajakirjanik Rambert, kes oli tulnud Pariisist reportaaži tegema, kel polnud mitte ühtegi tuttavat selles linnas. Ta ei suutnud oma kallimast lahus olla ning mõtles põgenemisplaanile. Ta nägi tohutult vaeva, et põgenemist organiseerida ning pidi suhtlema kahtlaste inimstega. Lõpuks suutis ta asja nii kaugele ajada, et lahkuda, kuid viimasel hetkel otsustas ta siiski ümber ning jäi Rieux`le ja oma sõpradele toeks ning abiks haigete ravimisel. Mina oleksin tema asemel sama teinud ja jäänud uutele sõpradele abiks. Ma oleksin elanud teadmisega, et mu naine on Pariisis ja temaga on kõik korras. 

 Lõpuks hakkas katk taanduma, Casteli seerumil oli mõju ja ohvrite arv langes.  Linn oli katkust jagu saanud, kuid taud oli inimestele oma märgi jätnud. Kahjuks, andis doktor endast kogu jõu teiste päästmiseks ning suri selle tagajärjel. Rambert sai oma naisega kokku ja nad olid õnnelikud.  Osa inimesi oli kaotanud igasuguse usu tulevikku ning nad jäid üksikuteks. Loo põhisõnum on, et kõige tähtsam osa inimeses on inimlik armastus. See on tõsi, et elu ilma armastuseta pole elu. Ma ei suudaks elada teadmisega, et keegi ei armasta mind. See tapaks mind sisemiselt.

Kahjuks, teos mulle eriti ei meeldinud, sest seda oli raske lugeda. Sõnavara oli ka vanamoeline. Kuid sellegipoolest pani see jutt mind mõtlema, elust, endast ja valikute tegemisest kriitilises olukorras, kuidas ma saaksin näidata üles hoolivust teiste inimeste vastu.

Teine versioon:

Teos: „Katk“

Autor: Albert Camus

Inimpsühholoogia „Katkus“

Kirjanik ja filosoof Albert Camus sündis 1913. aastal Alžeerias Mondovi linnas põllutöölise perekonnas. Tema ema oli hispaanlanna, isa suri varakult. Suurest kitsikusest ja majandusraskustest hoolimata läks ta õppima Orani ülikooli filosoofiat. 1934. aastal liitus ta Prantsuse Kommunistliku Parteiga, millest ta aasta hiljem välja astus. Tema pahempoolne „angažeeritus“ jäi püsima ning olenemata kimbutavast tuberkoloosist oli ta ühiskondlikult aktiivne. Ta sai filosoofiaõpetaja tunnistuse ja hakkas tegelema ka teatriga. 1935. aastal asutas ta töölisteatri, kus tegutses nii näitlejana kui dramaturgina. 1938. aastal töötades ajakirjanikuna väljaande „Alger Republican“ juures, astus ta välja Alžeeria vähemusrahvaste kaitseks. Pärast selle sulgemist sõitis Camus Pariisis, tegi kaastööd  „France-Soir’ile“ ja võttis seejärel osa vastupanuliikumisest. Samaaegselt kirjutas ta esikromaani „Võõras“ ja essee „Sisyphose müüt“.  Samuti andis ta koos kirjaniku Jean-Paul Sartre’ga välja pahempoolset ajalehte „Combat“ („võitlus“), kuid hiljem loobus otsesemast poliitilisest „angažeeritusest“, jätkates pigem võitlust üldhumaansete sihtide eest.

Camus’ 1947. aastal ilmunud romaan „Katk“ sai tema meinukaimaks teoseks. „Sisyphose müüdi“ kõrval oli teine tuntuim esseraamat „Mässav inimene“. Tema olulisemate teoste seas on veel näidend „Caligula“ ja romaan „Langus“. 1957. aastal pälvis Camus Nobeli kirjandusauhinna.

„Sisyphose müüdis“ rõhutab Camus sisemise vastupanu vajadust kurjale ja vabadust ahistavale võimule. Camus’ kangelastel ei ole ülevaid sihte, ükski neist ei ihka kehtestada paradiisi ega oota abi Jumalast, ent ometi võitlevad nad kurja vastu, inimlikkuse nimel.

Camus’ esikromaan „Võõras“ räägib Alžiiri väikeametnikust Mersault’ist, kelle teadvus magab. Ta on intelligentne, kuid ükskõikne ja osavõtmatu. Ta ei arvesta teistega, vaid toimib nii nagu tal endal mugav on. Ta on võõras rutiinile allutatud ühiskonnas, kus keegi ei hooli kellestki peale iseenda. Alles teose lõpus, kui ta hukkamisele mõistetakse, ärkab ta teadvusele. Camus oli üks eksistentsialismi esindajatest, mille üks põhitõdetest oli see, et maailmale tuleb käsi külge panna ja mitte lasa sel niisama mööda minna. Camus’ looming keskendus inimeksistentsi põhiküsimustele, mis on tegelikult loomu poolest niisugused, millele ei saagi lõplikult õiget vastust olla.

Tema kuulsaim romaan „Katk“ räägib Orani linnakesest, mida ühel hetkel tabab katk. Siin romaanis sulandub kunst ja filosoofia, juureldakse inimeksistentsi kõige põhilisemate paradokside kallal. Teoses on eelkõige rõhk inimeste tunnetel ja sisemaailmal – kuidas nad kriisiolukorras käituvad, mida tunnevad ja kuidas nende mõttemaailm muuutub. Kriisiolukord ja surmahirm panevad inimese käituma hoopis teistsugusemalt, kui neil muidu kombeks. „Katkus“ on seda hästi märgata. Analüüsitakse, kuidas inimesed saavad hakkama iseendaga, kui nad on tõugatud üksindusse, eemal oma lähedastest. Millised on inimesed katku esimestel kuudel ja milliseks on transformeerunud inimmõtted katku viimases faasis. 

Romaan justkui oleks otsene taust Teise maailmasõja katastroofile, ka teose algul nimetatud aeg „194...“ võiks justkui viidata sellele, kuid ometigi ei tee autor ühtki vihjet tollase maailma sõjaprotsessidele.

Lugu algab sellega, et linnas hakkab väga palju rotte surema. Alguses ei tehta sellest välja, kuid lõpuks tulevad rotid juba massidena tänavatele surema. Ühel hommikul ei tundnud kojamees end hästi, kaela lümfisõlmed ja jäsemed olid tursunud, ta oli näost roheline. Tema surmast alates kasvas üllatus üle hirmuks. Inimesed hakkasid jääma palavikku. Olukord muutus aina veidramaks ja hirmutavaks, inimesi hakkas surema. Esialgu ei tahetud öelda välja, et tegu on katkuga, räägiti, et levib mingisugune taud. Sellegipoolest inimesed ei näinud veel haiguse tõsidust: „Meie kaaskodanikel polnud suuremat süüd kui teistel. Nad üksnes unustasid tagasihoidlikkuse ja arvasid, et neile on veel kõik võimalik. Nad ajasid oma äriasju edasi, tegid ettevalmistusi reisideks ja neil oli oma arvamus. Kuidas oleksidki nad võinud mõelda katkule, mis kaotab tuleviku, teeb võimatuks reisid ja vaidlused? Nad uskusid, et nad on vabad, aga keegi ei ole iialgi vaba, niikaua kui on õnnetusi.”

Kuid ometigi olukord läks aina hullemaks, inimestest kadus lootus. Arvatavasti kõige raskem oligi inimestele see, kuidas nad pidid taluma üksindust ja lähedastest eemalolemist. Linnapiirid suleti, keegi ei tohtinud sisse tulla ega lahkuda, keelati isegi kirjade kirjutamine. Nad ei saanud teada, kas nad üldse näevadki kunagi oma armsamaid. Kuid selline kriisiolukord, hirm ja teadmatus võib muuta inimesi tundmatuseni: „Abikaasad ja armastajad, kes oma armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks. Inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid, leidsid kindluse. Pojad, kes olid elanud oma emade kõrval neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas. Tõtt-öelda me kannatasime kahekordselt: esiteks omaenda kannatuste pärast ja teiseks nende kannatuste pärast, mida me eemalviibijaile – pojale, abikaasale või armsamale – omistasime.”  

Alates sellest hetkest, kui linnapiirid suleti, elasid inimesed täielikus eraldatuses, nad olid isoleeritud muust maailmast. Olukord muutus aina süngemaks – haiglad olid täiesti täis, tuli otsida uued ruumid haigetele, surnud heideti kraavi, tekkis eraldi ajaleht katku jaoks, loodi sanitaarsalgad, sagenesid tulekahjud. Huvitav on jälgida, kuidas muutuvad inimesed, nende ellusuhtumine ja üleüldine olustik. Nad olid leppinud olukorraga, nad olid kohanenud selle hirmsa tõvega. Inimesed muutusid hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Nad seadsid end sisse olevikus. Tegelikult nad ei saanudki enam tulevikku uskuda, sest iial ei võinud teada, millal surm tuleb. Katk oli röövinud armastuse ja sõpruse anni. „Ja jäänud sel viisil poolele teele sügaviku ja mäetippude vahel, nad pigem triivisid, kui elasid, hüljatuna oma sihituis päevades ja viljatuis mälestustes, nagu ekslevad varjud, kes oleksid võinud jõudu leida vaid siis, kui nad oleksid otsustavalt ajanud juured oma kannatuste mulda“. Katku alguspäevil inimesed märkasid pisiasju, mis neil olulised on, kuid nüüd huvitas neid ainult see mis teisigi, nende ideed olid kõige üldisemat laadi.

Katku tippstaadiumis oli olukorda kirjeldatud tõelislt süngelt ja muserdavalt. Staadionitele pandi telgid, kus saaks inimesi ravida. Inimesi maeti juba öösiti, nad lihtsalt visati kraavidesse. Toiduvarud hakkasid lõppema. Kohvikutes võis märgata silte, millel oli kirjas, et kohvi pole või paluti kaasa võtta oma suhkur. Kahtlemata oli üks emotsionaalsematest katkenditest see, kui Orthoni poja peal katsetatakse seerumit, kuid ta sureb. Kirjeldatakse väga detailselt, kuidas laps võitleb oma elu nimel, ta oigab ja nutab. Ta üritab kõigest väest ellu jääda, kuid see ei õnnestu. Sel hetkel võis märgata ka Rieux’ murdumist, ta ei suuda sellist ebaõiglust kannatada. Samuti oli üheks meeldejäävaks stseeniks see, kui ooperilaulja suri laval keset esitust. See näitas elu karmi reaalsust – katk lihtsalt võtab oma ohvrid aega ja kohta valimata. Aeg muudkui möödus, kuumad päikesepaistelised ilmad muutusid jahedaks ja tuuliseks, kuid inimesi muudkui surid. Katku haripunktil näis inimestele mõttetu midagi üldse loota, tundus, et kõik on määratud hukule.

Kuid katk ei kestnud igavesti. Lõpuks hakkas surmajuhtumite arv vähenema. Oli küll veel ootamatuid surijaid, kuid ka neid oli vähem. Inimestes tekkis sajalaja tagasi lootus, kuigi keegi veel ei rõõmustanud. „Kuigi haigus nii ootamatult taganes, ei hakanud meie kaaskodanikud veel enneaegu rõõmustama. Möödunud kuud, mis olid nende vabanemisiha aina kasvatanud, olid neile ka õpetanud ettevaatust ja harjutanud neid ikka vähem ja vähem lootma epideemia peatsele lõpule. Siiski oli see uudis kõigil keelel ja südamepõhjas liigutas ennast salajane lootus. Kõik muu nihkus tagaplaanile. Uued katkuohvrid olid hoopis ebaolulised selle määratult tähtsa tõsiasja kõrval, et statistikakõver langes.“ 

Jutustaja objektiiv liigub ühelt tegelaselt ja seltskonnalt teisele. Tegu on eksistentsialistliku romaaniga, oma olemuselt on lugu traagiline. Autori kirjeldused on pikad ja põhjalikud, kirjeldatakse detailselt, mida üks või teine inimene tunneb. Teos on filosoofiline, tegevus jääb pigem tagaplaanile, esineb pikki monolooge ja kahekõnesid, näiteks kirikuõpetaja Paneloux’ jutt jumalast ja katkust. Palju on ka otsekõne.

Teoses on üks tegevusliin, kirjeldatakse linnakese elu üsna pika aja jooksul. Lugu jutustatakse kolmandas isikus, kuid lõpuks selgub, et jutustajaks on romaani peategelane doktor Bernard Rieux ise. Sellest hoolimata teose lõpus mainib ta, et katsus kõigest hingest objektiivne tunnistaja olla. Ta püüdis jääda võimalikult tagasihoidlikuks, oma isiklikest ootustest ja katsumustest pidi ta vaikima. Märgata võib ka kroonikalikku laadi – sündmuseid edastatakse väga täpselt, faktid on konkreetsed, näidatakse numbrites palju inimesi regulaarselt sureb.

Tegelasi kujutatakse väga tõetruult, siin puhul on ka hästi näha, kuidas inimesed katku ajal muutuvad. Inimesed tunnevad koos sarnaseid tundeid ja elavad läbi sama valu. Näiteks hingevalu lähedase eemalolemise tõttu: „Individuaalne tunne nagu lahusolek armastatud olevusest muutus juba esimestel nädalatel terve rahva ühistundeks. Ja koos hirmuga sai sellest pika vangipõlve kõige valusam piin.”  

Kahtlemata on teose kõige sümpaatsem ja heroilisem tegelane doktor Rieux. Ta on vastutav, südametunnistusega inimene, kes ei kõhkle hetkegi katkule vastu astumaks. Ta on kaalutlev ja ratsionalistlik, ta eitab oma töö kangelaslikkust. Ta ei usu ka kõrgema abi võimusesse, teades, et tema vabadus on tema enda kätes. Ta võtab enda peale kogu vastutuse ning töötab puhkamata. Hoolimata kõigest, jäi Rieux truuks sellele, mida uskus. Kui Othani poeg oli piinarikkalt surnud, ütles Rieux, et ta ei suuda seda enam taluda ja lahkus. Talle järgnes isa Paneloux, kes ütles talle, et on asju, mida me ei suuda mõistusega hoomata, kuid me peaksime õppima armastama seda, mida me ei suuda mõista. Rieux vastas: „Minul on armastusest teistsugune ettekujutus. Ja kuni surmani keeldun ma armastamast maailma, kus lapsed hukkuvad sellistes piinades.“ Ta ei olnud õnnelik, tegelikult kannatas ta samamoodi nagu teisedki, kuid ta jäi endale kindlaks.

Teise märkimisväärse tegelasena võib välja tuua ka ajakirjanik Raymond Ramberti. Võiks öelda, et tema on tegelane, kes areneb teoses kõige rohkem. Ta ei olnud Orani linna elanik, kuid jäi sinna lõksu. Alguses püüab ta igal võimalusel minema pääseda, ta leiab, et tal pole selle linna õnnetusega midagi pistmist, ta tahab minna tagasi oma armastatu juurde. Kuid nähes inimeste kannatusi ja oma kaaslaste võitlust katku vastu, leiab ta et ka tema koht on sealsamas ja ta peab teisi aitama. Ta teab, et ta ei saaks end oma armastatuga õnnelikult tunda, kui ta lahkuks õnnetuspaigalt.

Doktor Rieux saab katku ajal lähedaseks filosofeeriva eluvaatleja Tarrou’ga. Tema võtab samuti endale täieliku vastutuse, ta asub organiseerima vabatahtlike rühmi, kes arste abistavad. Ometigi võitluses katkuga Tarrou sureb. Tarrou jagab sama arvamust Rieux’ga, kes leiab, et Jumala kavatsuste üle juurdlemise asemel tuleb võidelda inimese eest just nüüd ja praegu. Igasugune ükskõiksus on kuritegu.

Võib öelda, et teos lõppeb nii õnnelikult kui õnnetult. Katk taandus lõpuks, linnaväravad avati. Inimesed said jälle näha oma lähedasi, kõik olid pidutsemismeeleolus. Kõik näis justkui nii nagu varem, kuid ometi oli miski jäädavalt teisiti. Kui doktor Rieux kaotas Tarrou, tundis ta, et ta jäi kaotajaks, rahu tema enesele pole enam kunagi võimalik. Orani linn võitles end katkust vabaks, kuid tegelikult jääb õhku teadmine, et katkupisik ei sure ega kao iialgi.

Kolmas variant:

ALBERT CAMUS „KATK”

XI klass

Ülesanded

Kuidas reageerisid inimesed katkuepideemia puhkemisele Oranis? 

Rieux - Hakkas koheselt katku vastu võitlema, aitas organiseerida vabatahtlike sanitaarüksusi. Casteliga töötasid seerumi kallal.'' Nagu kõik teisedki selle maailma haigused. See, mis maksab ka teiste selle maailma hädade kohta, maksab ka katku kohta. Mõnda inimest võib see suuremaks teha. Kui sa aga näed häda ja valu, mida katk toob, siis peab olema hullumeelne, pime või argpüks, et temaga leppida.'' 'Ta teadis, et juba mõnda aega pole tema oskaks mitte enam inimeste ravimine, vaid üksnes diagnoosimine, ja võimatu oli ette näha, kui kaua see veel nõnda kestab. ''

Castel  '' Ma helistasin Richard'ile ja ütlsin, et on vaja laiaulatuslikke abinõusid rakendada, ja mitte sõnu teha, ning et epideemiale tuleb kas panna otsustav piir või jätta kõik tegemata.''

Richard  - Ta oli arstige ühingu sekretär, kui ilmnseid esimsed sümptomid haigetel, siis Richard ei reageerinud sellele ja leidis, et tal puuduvad volitused tegutsemiseks.

Tarrou - Tema plaan oli, kuidas organiseerida vabatahtilike sanitaarüksusi. 

Rieux’ ema-  Toetas Rieux'i.

Astmahaige hispaanlane - '' Maailm on puhta pahupidi, arste rohkem kui haigeid. Eks ole, nüüd  ta läheb tulise valuga. Küreel on õigus, see on neile paras.'' ( Katku kohta)

Isa Paneloux -'' Vaadake seda katkuinglit, kes on ilus nagu Lutsifer ja sätendav nagu kurjus ise. Ta kerkib üle teie  katuste ja  hoiab oma parema käega punast piiki pea kohal ja oma vasku käega märgib ta teie maju. Just prageu võib-olla näitab tema sõrm teie ukse peale ja piik kõmiseb vastu ukselaudu. Veel üks hetk, ja katk astub teie kodudesse, istub maha teie toas ja ootab teie tulekut. Ta ootab seal kannatlikult ja tähelepanelikult, kindel nagu selle maailma kord ise. Kätt, mida ta teie poole sirutab, ei väära ükski maapealne vägi. Ja teadke, et iial ei väära seda nõder inimlik tarkus. Ja teid pekstakse valu verisel rahepõrandal  ja visatakse õlgedega välja.'' ''  Te uskusite, et jätkub sellest, kui pühapäeviti jumalal külas käite, ja arvasite, et see annab teile muudeks päevadeks vabad käed. Teie mõtlesite , et maksate mõne põlvenõtkutusega kinni oma kuritegeliku muretuse. Aga jumal ei ole mitte leige. Neist juhuslikest kokkupuutumistest ei olnud tema tulisele armastusele küllalt. Ta tahtis teid kauem näha, sest see on tema viis armastada. Ja kui tõtt öelda, siis on see ainuke viis armastada. Ja vaata, kui ta on väsinud teid ootamast, nuhtles ta teid katkuga, nagu ta on nuhelnud kõiki patuseid  linnu inimsoo ajaloo algusest peale.''

Cottard '' Muidugi, eks see ole hull küll, aga hea vähemalt, et ühtemoodi pigis oleme kõik.'' '' Ainus viis, kuidas panna inimesi ühte hoidma , on neile katk kaela saata. ''

Rambert  '' Ei, te pole veel aru saanud, et see ongi üks lakkamatu otsast peale hakkamine.'' (Käib katku kohta)

Grand '' Grand, kes jätkas arvepidamist, mis katkutadi puhul vajalik oli,, poleks kindlasti suutnud meenutada üldkokkuvõtteid. Erinevalt Tarrou'st, Rambert'ist ja Rieux'st, kes olid väsimusele iseäranis vastupidavad, polnud Grand iialgi hea tervisega olnud. Nüüd aga kuhjusid tema õlgadele abiametniku ülesanded linnavalitsuses, sekretäri kohustused Rieux' juures ja öine eratöö. Seetõttu ei saanud ta iial väsimusest lahti ja teda toetasid ainult paar-kolm kinnismõtet-võtta pärast katku vähemalt nädalaks ajaks täielikku puhkust...''

Camus on kirjutanud: „Mitte keegi ei saa öelda seda, kes ta on. Kuid vahel saab inimene öelda, kes ta ei ole. Sellelt, kes alles otsib, tahetakse, et ta oleks järeldusteni jõudnud.” Kas järgmised tegelased oskaksid öelda, kes nad ei ole? Kuidas seda põhjendada?

Tarrou- ei olnud ükskõikne katku suhtes. ( tema idee oli vabatahtlike sanitaarüksuste organiseerimine)

Rambert- ta ei ole arg. ( Ta üritas linnast põgeneda ja kui see võimalus avanes  siis otsustas ta appi jääda.)

Rieux - ei olnud allaandja ( töötas väga palju,väsimusest hoolimata.)

Cottard-  '' Ta ei ilmutanud rahulolematust pöörde vastu, mille võttis asjade käik''. .

Täida ühe tegelase ankeet.

Nimi: Bernard Rieux

Perekonnaseis: abielus

Positsioon Orani ühiskonnas või suhe linnaga: kohalik arst.

Tegevus katku ajal: inimeste ravimine, seerumi valmistamine.

Suhe katkuga – füüsiline, emotsionaalne, vaimne seisund katku ajal: Ta ravis inimesi, diagnoosis. Ta oli pidevalt väsinud, kuna tegi pidevalt puhkamata tööd. ''  Ta ainsaks kaitsevahendiks oli mattuda tuimsusesse ja tõmmata veelgi tugevamini kinni sõlm, mis temas oli tekkinud. Ta teadis hästi, et see on ainus viis vastupanu jätkata. Muus osas polnud tal enam kuigi palju illusioone ja väsimus röövis veel viimasedki.''

Lähimad sõbrad ja sugulased, nende asukoht ja toetus katku ajal: Ema ( elas tema juures) naine ( välismaal sanatooriumis) Tarrou ( asus Oranis, koos organiseerisid vabatahtlike sanitaarüksusi) Castel ( Oranis, töötasid koos seerumi kallal).