Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus"

 

Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" 

I TEOSE IDEE

Dostojevski üheks eesmärgiks oli kirjeldada kõik väga tõepäraselt ja päriselule sarnaselt. Teiseks oli ta eesmärk oma romaanis lahata alkoholisõltuvust ja kuritöö psühholoogilisi tagajärgi, mis saidki romaani peamisteks joonteks. Teoses võitleb peategelane parema ja õiglasema elu nimel: ta tapab liigaksuvõtja, sest ta arvab, et see oleks teene kogu ühiskonnale. Teoses väljendub autori tõekspidamine, et sellises olukorras on võimatu elada, kui pidevalt peab elama liigkasuvõtja tähtaegade järgi, vaesuses ja haigustes. Vaesuse nimel võidab kurjus.

II AINE JA TEEMA

Teoses lahendatakse erinevaid vaesusest tulenevaid probleeme: alkoholism, prostitutsioon, eneseväärikuse kaotamine ja kuritegevus. Tegevus toimub vaeses keskonnas. 

Raskolnikov on äärmiselt vaene, tal puudub töö, ta ei suuda maksta üüri ning on pantinud oma ainsad väärtasjad. Ta on võlgu ka perekonna ees: ema annab oma kesisest pajukist rohkem kui poole talle, õde toob end ohvriks, otsustades vanale rikkale mehele naiseks minna. Raskolnikov otsib väljapääsu. Tema arvates on üks osa inimestest tugevad, välja valitud isikud, kes võivad vajaduse korral sooritada isegi kuritöö. Näiteks toob ta Napoleoni, keda austatakse. Teine osa inimesi on alistuvad, nõrgad ja jõuetud, kelle kohuseks on sõna kuulata ja seadustest kinni pidada. Ennast arvab Raskolnikov tugevate hulka. Ta kavatseb tappa liigkasuvõtja. Tema arvates on see heategu, sest palju vaeseid inimesi kannatab selle naise ahnuse läbi.

III AEG, RUUM, MILJÖÖ

Tegevus toimub 19. sajandi Peterburis. Antud aeg oli vaene ja autor kujutab kõike realistlikult ning ilustamata. Tegelased ei olnud rahalise omakasu peal väljas. Raskolnikov tahtis parandada ühiskonda, Sonja hakkas prostituudiks, et oma perekonda rahaliselt aidata.

IV TEGELASKOND

Põhiline peategelane oli teoses Raskolnikov, kes oli vaene, 23-aastane juuratudeng. Ta oli raskemeelsusele kalduv ja radikaalne, kes isegi ei teadnud, mida ta tahab. Ta pidas end haruldaseks ja andekaks, uskus, et tal on õigus tappa, kui see teeb ühiskonnale head. Raskolnikovil olid peened näojooned, ta oli väga ilus, kenade tumedate silmadega, tumeruuged juuksed, kasvu poolest üle keskmine, sale ja sirge.

Razumihhin oli samuti tudeng, Raszkolnikovi sõber vanast ajast. Ta oli haruldaselt rõõmus, seltsiv, heasüdamlik ja heasüdamlik noormees. Ta oli pikk ja kõhn, üldjuhul ajamata habeme ja mustade juustega. Ta oli väga vaene, kuid pidas end siiski ise ülal, muretsedes raha tööd tehes. 

Aljona Ivanovna oli liigkasuvõtjast vanamutt, kes ei meeldinud kellelegi. Ta oli pisitilluke, kuivetunud eideke, 60 aastat vana, teravate ja kurjade silmadega, väikese ja terava ninaga, linavalt valgete, pisut halliks tõmbunud juuksed ja kanajala sarnase kaelaga. Ta köhis ja rögises pidevalt ning peksis oma õde.

Lizaveta oli liigkasuvõtja noorem õde, kolleegiumi regristraatori lesk. Ta oli pikk, kohmakas, pelglik ja  väga alandlik, umbes 35 aastat vana. Oma õe juures elas ta täielikku orjaelu - töötas selle heaks päevad ja ööd, värisedes tema ees. Ta pidi taluma isegi seda, et ta õde teda peksis.

Marmeladov oli endine ametnik. Ta oli üle 50, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea oli tublisti paljas, nägu alatisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas. Silmalaud olid pundunud, mille tagant särasid nagu piludest pisitillukesed, kuid ilmekalt punased silmad. Ta oli maha joonud ka pere viimased sendid.

Sonja oli Marmeladovi tütar, sügavalt usklik, kuid teenis raha prostituudina, et aidata oma vaesusesuses elavat isa, tema naist ja kolme nälja käes kannatavat last. Selle tõttu kaotas ta oma eneseväärikuse. Ta luges Piiblit, sest see lohutas teda ning andis talle veel lootust, et kõik hea pole veel maailmast kadunud. 

Pjotr Petrovitsh Lužin oli Raskolnikovi õe peigmees, 45 aastane, tumeda põskhabemega ja vaevalt halli sisaldavad juuksed. Valelik ja omakasupüüdlik inimene.

Dunja ehk Avdotja oli Raskolnikovi õde. Ta oli kena, pikk, sale, tugev ja enesekindel. Näopoolest sarnanes ta vennaga, ta juuksed olid tumeruuged, pisut heledamad kui vennal, silmad peaaegu mustad, ta oli khvatu, kuid säras värskusest ja tervisest. 

Pulheeria Aleksandrovna oli Raskolnikovi ja Dunja ema, ta juuksed hakkasid juba halliks minema ja hõrenema, väikesed kiiretaolised kortsud ilmusid silmade ümber, põsed vajusid lohku ja kuivasid murest ja vaevast, kuid ometi oli ta nägu ilus. Ta oli tundeline, kuid mitte lääguseni, pelglik ja järeleandlik, kuid ainult teatava piirini.

Svidrigailov oli mõisnik, kelle juures Dunja töötas koduõpetajana. Mees oli armunud Dunjasse, kuid Dunja ei läinud mehega kaasa, kuigi ta pakkus naisele võimalust koos ära põgeneda.

Marfa Petrovna oli Svidrigailovi naine. Ta arvas, et Dunja üritab ta meest meelitada, mille peale viskas naine Dunja oma majast välja ja hakkas ta kohta jutte levitama. Hiljem ta mees tunnistas üles, et Dunja ei teinud midagi valesti, vaid Svidrigailov ise üritas Dunjat võrgutada. Peale seda üritas Marfa heastada seda laimu, mida ta oli levitanud ning otsis talle tööpakkumisi ja otsis isegi kosilase.

Porfiri Petrovitsh oli politseiamnetik, kes sädistas vahetpidamata. Ta oli veendunud, et Raskolnikov oli tapja ja nägi palju vaeva selle tõestamiseks.

V TEOSE ÜLESEHITUS. SÜŽEE JA FAABULA

Teos algab juuli alguses. Raskolnikov elab vaeses üüritoas. Oma vaesuse tõttu on ta katkestanud õpingud ja kartis nüüd kohtuda perenaisega, sest oli talle kõvasti võlgu. Ta oli vaesusest masendunud.

Raskolnikov viis liigkasuvõtjale pandi, mõttega uurida tulevast kuriteopaika, rahast ta suurt ei hooligi.  Pandist saadud rahaga läheb ta kõrtsi, kus tutvub Marmeladoviga, kes räägib noormehele oma elust. Raskolnikov saadab mehe hiljem koju.

Järgmisel päeval sai Raskolnikov emalt kirja, kus ema räägib, et tuli välja, et Svidrigailovil olid Dunja vastu tunded. Mees oli palunud Dunjat, et nad koos teise linna või isegi välismaale sõidaksid. Svidrigailovi naine Marfa Petrovna kuulis seda pealt ning sai asjast valesti aru. Ta viskas Dunja majast välja ja hakkas tema kohta külas kuulujutte levitama. Svidrigailov tunnistas oma naisele üles, kuidas asi tegelikult oli ja ta naine vabandas Dunja ees ning käis kõikide tuttavate juures rääkima sellest, kuidas see lugu tegelikult oli. Dunja hakkas saama palju tööpakkumisi, kuid ta keeldus neist. Marfa otsis Dunjale isegi kosilase, kellega neiu kihlus - Lužiniga. Ema ei rääkinud tütre kihlatust hästi, mille peale Raskolnikov otsustab, et ei lase neil abielluda. Ema arvab, et abielludes aitaks Lužin ka Raskolnikovi rahaliselt. 

Raskolnikov avastas, et on teel Razumihhini poole, kuid otsustas siis, et läheb sõbra juurde peale kuritegu. Koju minnes nägi ta turul Lizavetat ja sai teada, et teda pole järgmisel õhtul kodus. Raskolnikov otsustas sel ajal tappa liigkasuvõtja.

Järgmisel päeval tegi mees ettevalmistusi. Ta valmistas ette paki, mida kavatses esitada pandina. Ta tegi palitu külge silmuse, kuhu riputas kirve nii, et keegi ei näeks. Ta näppas majahoidjalt kirve ja läks oma plaani teostama. 

Ta ulatas liigkasuvõtjale paki ja kui naine hakkas pakki avama, lõi mees talle kirvega mitu korda lagipähe. Ta võttis naiselt kaelast rahakoti ja taskust võtmekimbu ning jooksis kohe magamistuppa. Sealt võttis ta voodi alt kirstust kuldehteid. Kuriteole sattus peale liigkasuvõtja õde, kelle Raskolnikov samuti tappis. Raskolnikov sulges ukse ja hakkas verd maha pesema. See aeg tulid ukse taha uued pantijad, kes peagi läksid kojameest kutsuma, kuna uks oli seestpoolt riivis ja keegi ei vastanud. Hetkel, mil pantijad kojameest kutsuma läksid, põgenes Raskolnikov korterist ja peitis end ühes tühjas korteris kuni mehed olid tast möödunud ja ta põgenes koju.

Järgmisel päeval kutsutakse ta politseijaokskonda. Ta peitis saadud varanduse tapeedi taha ning läks jaoskonda. Seal saab ta teada, et teda on kutsutud sinna maksmata üürivõla pärast. Ta kuuleb ka liigkasuvõtja mõrvast ja minestab.

Koju jõudes võtab ta varanduse ja peidab selle mingisuguse maja hoovi, kivi alla. Seejärel läheb ta Razumihhini juurde, kes teeb mingisugust tõlketööd ja pakub välja, et kui Raskolnikov tõlgib poole, saab ta ka poole tasust endale. Raskolnikov on alguses sellega nõus ja lahkub, kuid tuleb tagasi ning tagastab töö. Ta läheb koju ja jääb haigeks ning on kolm päeva kõrges palavikus ja sonib. Kui ta toibub, on tema juures Razumihhin, kes on kutsunud tuttava arsti. Kohale jõuab ka ema saadetud raha. Arst ja Razumihhin räägivad mõrvast ja Raskolnikov tunneb selle vastu huvi. Kahtlustati ühte värvijat, kes värvis tühja korterit. Värvija oli leidnud ehte, mille Raskolnikov oli arvatavasti kaodanud, ja viis selle panti. Seda juttu aga ei usutud, kuna kümme minutit pärast mõrva toimumist olevat värvijat nähtud tänaval teise värvijaga lollitamas.

Razumihhin ostis Raskolnikovile uued riided. Lužin tuli Raskolnikovile külla ja nad läksid tülli. Raskolnikov saatis kõik minema ja läks ise ka välja. Ta sattus kõrtsi, kus rääkis Zametovile, et tema tappis liigkasuvõtja. Hiljem ütles Raskolnikov, et tegi nalja. 

Ta külastas mõrvapaika, küsis seal vere kohta ja käitus imelikult. Kojamehed tahtsid teda politseisse viia, kuid loobusid sellest mõttest, sest nad pidasid teda lihtsalt veidrikuks.

Teel kõrtsi nägi Raskolnikov Marmeladovit, kes oli jäänud hobuse alla. Raskolnikov aitas politseinikel meest tuvastada ja käis peale, et meest koju viidaks. Kutsutakse arst, kuid mees suri tütre kätevahel. Raskolnikov andis matuste jaoks raha.

Järgmisel päeval saabusid Raskolnikovi juurde ta ema ja õde, kes olid Raskolnikovi seisust šokeeritud. Raskolnikov tahab omaette olla. Vahepeal tuli ka Sonja, kes Raskolnikovi matustele kutsus. Kõik lahkuvad ja jätavad Raskolnikovi rahule. Razumihhin lubas Raskolnikovi emale ja õele, et valvab Raskolnikovi järele. 

Järgmisel päeval lähevad Raskolnikov ja Razumihhin Porfiri Petrovitshi juurde, sest Raskolnikov tahab teada, kuidas kätte saada oma uuri, mille ta oli liigkasuvõtjale pantinud. Porfiri soovitab minna jaoskonda ja kirjutada avaldus. Vestluse käigus tuleb jutuks Raskolnikovi artikkel, mille mõtte ta avab: Inimesed jagunevad kaheks - harilikud ja geeniused. Et tekitada murranguid maailma arengus on geeniustel lubatud üle astuda seadustest ja ka tappa. Näitena toob ta Napoleoni. Raskolnikov peab endki geeniuseks, kuid süümepiinade tõttu hakkab ta selles kahtlema. 

Raskolnikov läks hirmunult koju, uurima, et ega tal mõrvapäeval ükski süütõend laokile ei jäänud. Teda käis otsimas mingi mees, kes nimetas teda mõrtsukaks.

Järgmisel päeval tuli Raskolnikovi juurde Svidrigailov, kes räägib, et ta naine on surnud ja jättis talle päranduseks 1000 rubla. Omalt poolt pakkus Svidrigailov Dunjale veel 10 00 rubla ilma igasuguse tagamõtteta, kuna pole enam Dunjast huvitatud. Lisaks hoiatas ta, et Lužin pole abieluks hea partner. 

Hiljem toimus Dunja ja Lužini kohtumine Peterburis, kus Raskolnikov ja Lužin taas tülli läksid. Lužin süüdistas Raskolnikovi, et ta omab imelikke suhteis Sonjaga ja andis talle isegi raha. Tegelikult ei tundnud Raskolnikov Sonjat ja raha andis ta Katarina Ivanovale. Vale tuli välja ja Dunja katkestas kihluse. 

Kui Lužin oli lahkunud, jäid Razumihhin, Raskolnikov, tema ema ja õde omavahel tuleviku plaane arutama. Razumihhin arvas, et nad võiksid kõik koos äri luua ning kirjastamise ja tõlkimisega raha teenida. Dunja oli plaaniga kohe nõus. Razumihhin teadis, et on olemas sobiv korter, kus Raskolnikov oma ema ja õega koos saaksid elada. Kõikide üllatuseks tõusis Raskolnikov järsku püsti ja arvas, et neil oleks parem mõneks ajaks lahku minna ning palus end mitte otsida. Raskolnikov läks küll minema, kuid jäi koridori Razumihhinit ootama, kuna ta teadis, et mees läheb talle niikuinii järgi. Raskolnikov ütles talle, et jätku teda, kuid mitte ta peret. Razumihhin mõistis, et midagi hirmsat on toimumas, kuid ei öelnud midagi ja läks tagasi Dunja ja ta ema juurde. Ta rahustas neid ja kinnitas neile, et Raskolnikov peab haiguse tõttu puhkama. Sellest õhtust muutus Razumihhin neile pojaks ja vennaks. 

Raskolnikov läks otse Sonja juurde. Ta laseb endale evangeeliumit ette lugeda ja lubas öelda, kes tappis Lizaveta. Seda kuulas pealt kõrval korteris elav Svidrigailov. 

Järgmisel päeval läks Raskolnikov politseijaokskonda. Nad räägivad seal Porfiriga ja Raskolnikov vihastas Porfiri peale alusetutes süüdistutes. Nende vaidluse katkestab värvija toomine, kes tunnistab mõrva üles. Porfiri annab küll mõista, et ta ei usu seda, kuid hakkab siiski värvijat ülekuulama ja laseb Raskolnikovil minna. 

Kodus kohtus Raskolnikov mehega, kes oli teda mõrvariks nimetanud. Ta vabandas Raskolnikovi ees ja ütles, et oli kuulnud ta vestlust Porfiriga ja usub nüüd, et Raskolnikov pole süüdi. Mees olevat näinud Raskolnikovi mõrvapaigas, kui ta käis vere kohta küsimas. Peale seda läheb Raskolnikov Marmeladovi matustele. 

Lužin, kes elas samas majas, kus Marmeladovgi, loeb üle oma raha ja palub oma korterikaaslasel Lebezjatnikovil kutsuda enda juurde Sonja. Lužin annab Sonjale kümme rubla, et tema pere raskel ajal toetada ja lubab seda teha ka edaspidi. Katarina Ivanova läheb tülli oma korteri perenaisega, kes tahab ta kohe koos ta lastega tänavale tõsta. Sisse astub Lužin, kes süüdistab Sonjat saja rubla varguses. Sonja taskust leitaksegi vastav rahatäht, kuid Lužin ütleb, et andestab oma suuremeelsusest. Siis ütleb Lebezjatnikov, et ta nägi, kuidas Lužin ise saja-rublase Sonja taskusse pani. Raskolnikov mõistis, et ta tegi seda selleks, et Sonja mainet kahjustada. 

Sonja lahkus, Raskolnikov läks talle järgi ja tunnistas mõrva üles. Ta ütles ka seda, et ei tea täpselt kas ja kui palju oli varastatud asjade seas raha. Ta ei olnud ka kindel, kas ted see huvitabki. Seda kuulis pealt Svidrigailov. Sonja soovitas Raskolnikovil end üles anda, kuid mees keeldus. 

Vahepeal visati Katarina Ivanova koos lastega korterist välja ja naine läks hulluks. Naine käskis lastel laulda ja tantsida, et raha kerjata. Raskolnikov ja Sonja käskisid tal lõpetada, mille peale naine keeldus.  Peagi kukkus ta kokku ning suri Sonja korteris. Svidrigailov lubab Sonja ja laste eest hoolt kanda. Ta räägib Raskolnikovile, et teab ta teost, kuid ei kavatse teda üles anda. 

Kodus külastas Raskolnikovi Porfiri, kes on veendunud Raskolnikovi süüs ja on võimeline seda tõestama. Siiski annab ta Raskolnikovile kaks päeva aega, et too saaks oma asju ajada ja vabatahtlikult ülestunnistada.

Raskolnikov kohtub järgmisel päeval juhuslikult Svidrigailoviga, kes räägib talle oma elust ja plaanidest. Kui Raskolnikov lahkub, saab Svidrigailov kokku tema õega ja ütleb talle, et Raskolnikov on mõrvar. Ta pakub, et kui Dunja temaga jääks, aitaks ta Raskolnikovil põgeneda ja päästab ta. Dunja keeldub. Svidrigailov üritab talle läheneda, millepeale Dunja teda tulistab. Dunja ei saa Svidrigailovile pihta, vaid riivab teda. Naine üritab teda uuesti lasta, kuid relv ei lähe lahti ja ta viskab selle käest. Svidrigailov küsis, kas Dunja teda ei armasta. Peale eitavat vastust lasi ta naisel minna, korjas relva üles ja läks mööda tänavaid uitama. Svidrigailov käis Sonjaga hüvasti jätmas, ööbis mingis imelikus öömajas, nägi öösel luupainajaid, lahkus hommikul ning lasi end maha.

Sama päeva õhtul läks Raskolnikov oma ema ja õe korterisse, mille oli soovitanud Razumihhin. Ema mõistis, et pojal on mure. Kodus ootas Raskolnikovi ta õde, kes soovitas vennal end üles anda. Raskolnikov läks Sonja juurde, kes andis talle risti. Raskolnikov läks politseijaoskonda, et end üles anda, kuid ta kuulis seal, et Svidrigailov lasi end maha. Ta lahkub küll jaoskonnast, kuid pöördub tagasi ja tunnistas mõrv üles. Ta mõisteti teo eest kaheksaks aastaks Siberisse. Sonja läks temaga kaasa. Esimese aasta oli Raskolnikov kibestunud, kuid mõistis siis, et armastab Sonjat ja mõistis ka oma eksimusi. Peagi abiellusid Dunja ja Razumihhin. Raskolnikovi ja Dunja ema suri.

V KEEL JA STIIL

Tegemist ei ole tavalise kriminaalromaaniga, kuritööst kui sündmusest on saanud romaani ühe osa sisu. Ülejäänud viis osa ja epiloog räägivad kurjategija hingeseisundist. Teosest läbivad pikad monoloogid, mida kriitikud pevad üleliigseteks. Autori seisukoht on arvatavasti see, et Raskolnikov ei olnud tegelikult südamest halb inimene, vaatamata sellele, et ta oli sooritanud kaks mõrva. Tema südametunnistus piinas teda terve teose jooksul, teda ei huvitanud röövitud raha. 

VII TEOS JA LUGEJA

Mõningaid teoses esinenud probleeme saab üle kanda ka tegelikku ja kaasaegsesse ellu. Ka praegu on maailmas palju vaesust ja on inimesi, kes on valmis tapma, et saada hädavajalikku eluks. Mulle teos iseenesest meeldis, kuid seda oli raske lugeda ja sellest aru saada.